Migratsioon on tundlik teema kommunismi tõttu kannatanud paikades. Sealne arutelu erineb sellistest riikidest nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa, mis on olnud aastakümneid oma endistest kolooniatest pärit inimeste sihtkohaks. Nõukogude Liidu endised kolooniad on kogenud sunniviisilist emigratsiooni (läbi küüditamiste ja eksiili põgenemise). Balti riigid on kannatanud ka sundimmigratsiooni tõttu.
Nüüd palutakse neil riikidel Euroopa solidaarsuse nimel vastu võtta väike arv põgenikke Aafrikast ja Lähis-Idast. Tulemus on jahmatav. Eesti endine välisminister ütles (häbiväärselt), et kaalul on “valge rassi tulevik”. Läti rahvuslased võrdsustavad migrantide saabumist Euroopa lõunapiiridelt Nõukogude-aegsete “ebaseaduslike sisserändajatega”, pidades silmas Läti mittekodanikest või Vene kodanikest elanikke.
Migrantidega kaasnevad kulud
Selline reaktsioon on taunitav ja mängib kaardid kätte Putinile. Esmalt, kõik endised kommunistlikud riigid seisavad silmitsi rahvaarvu vähenemisega. Nende ühiskondadele terendab risk vananeda enne rikastumist. Migrandid on töökad, loovad rikkust ja töökohti, maksavad makse ja elavdavad majandust.
Mõistagi kaasnevad migrantidega lühiajalised kulud. Keelelistel ja kultuurilistel põhjustel on kergem lõimida ukrainlasi ja valgevenelasi kui näiteks süürlasi. Uute tulijate vastuvõtt ühiskonda nõuab tööd. Avalikke teenuseid (tervishoid, haridus ja elamuehitus) tuleb kohandada selleks vastavalt. Samuti vastab tõele, et kommunistide ja natside tagakiusamine muutis regiooni varasemast palju vähem mitmerahvuseliseks ja multikultuurseks. Kahtlemata ei ole see pärand, mida vabad riigid tahaksid praegu kalliks pidada?
Keeldumine migrantide vastuvõtmises osalemisest oleks ülekohtuselt vale. Lühiajaline koorem, mida endistel ikestatud riikidel palutakse kanda, on pisike sellega võrreldes, mida teevad teised Euroopa riigid. Samuti on see võrreldamatult väiksem nendest sadadest tuhandetest põgenikest, millega Liibanoni ja Jordaania sugused väikeriigid peavad hakkama saama.
Isegi kui need kohanemiskulud oleksid kõrged, mida nad ei ole, tuleks neid puhtpraktilistel põhjustel nurisemata kanda. NATO ja Euroopa Liidu liitlased on panustanud uute liikmesriikide julgeolekusse. Nad on saatnud oma sõdureid nende õppustele, panustanud õhuturbemissiooni, toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone selle sõja eest Ukrainas ning eraldanud raha struktuurifondidele, mis on kaasajastanud avalikke teenuseid ja taristut. Nüüd paluvad nad abi.
Balti riigid halvas naabruses
Itaalia-suguste riikide tahtmist võtta Balti riikide, Poola ja teiste taotlusi tõsiselt ei suurenda asjaolu, kui nende riikide avalik arvamus mässab üle-euroopalisest probleemist kõigest tükikese enda kanda võtmise pärast. Maailm, kus domineerib isekus, oleks väikestele, nõrkadele ja vaestele riikidele halb. Seda eriti siis, kui nad elavad halvas naabruses.
Ajalooline aspekt. Eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, tšehhid, slovakid, ungarlased ja teised teavad, mida kujutab endast surmaga riskimine põgenemisel veel hullema saatuse eest. Nüüd on samas olukorras teised – põgenemas Eritreas, Süürias ja teistes riikides esineva barbaarsuse eest, mis tekitaks kohkumust isegi Stalini käsilastes.
Suurbritannia, Rootsi ja teiste riikide otsus anda pärast 1945. aastat kommunismi eest põgenenuid Stalinile välja, mõistes nad sellega surma, on neis riikides püsiva häbi allikas. Loodan, et tulevased põlved ei vaata samalaadse õudusega väiklasele, isekale ja ennasthävitavale hoiakule rahvaste poolt, kes peaksid mõistma olukorda paremini kui keegi teine.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.
EDWARD LUCAS
