Algul tundub elu selles linnas Andreasele tõepoolest ideaalne. Töö ei tapa, ülemus küsib iga natukese aja tagant, ega tal mingeid soove ei ole, mida täita saaks, töökaaslased kutsuvad õhtusöögile, juhus viib kokku kauni Anna-Britiga, kellega ühist ideaalkodu rajama hakatakse jne.
Ühel päeval näeb Andreas aga aknast võigast vaatepilti: kusagilt kõrgusest alla hüpanud meest, kelle elutu keha ripub, soolikad väljas, teravatipulisel raudaial. Ka Andreas ise on selleks ajaks hakanud aru saama, et elu ideaallinnas pole siiski täiuslik. Mitte millelgi ses linnas pole nimelt maitset ega lõhna. Ja inimestele, kes pealtnäha on nii kenad ja hoolivad, ei lähe tegelikult mitte miski korda. Eredaim näide on stseen, milles Andreas oma uue blondi kallima Ingeborgi romantilisele õhtusöögile kutsub, et teatada: ta on teinud raske otsuse Anna-Britt maha jätta ja Ingeborgiga kokku kolida.
?Nojah, siis me saame suurema korteri võtta, sellise, kus on mitte ainult du?inurk, vaid ka vannituba,? ütleb Ingeborg selle peale jahedalt naeratades, sest see on tõepoolest kõik, mis talle öeldu juures korda läheb. Üldiselt suhtub ta, nagu selgub, aga Andreasesse kui teistessegi oma meestuttavatesse ? Tomi, Jensi ja tont teab kellesse veel. Nad on tema meelest kõik toredad poisid. Jahmunud Andreas laseb seepeale restoranist lihtsalt jalga.
Pärisilma tagasi
Pärismaailma tagasi pääseda üritab Andreas mitu korda ja mitmel viisil. Kõigepealt jälitab ta bussi, mis ta kusagilt tundmatult tühermaalt bensiinijaama juurest nimetusse õnnelinna oli toonud, ent bussirataste jäljed liival lõpevad ootamatult ? nagu oleks buss äkitselt õhku tõusnud.
Veel üritab Andreas metroorongi alla viskuda ehk siis kasutada sama võtet, mille tagajärjel ta nimetusse linna sattus. Rongistseen tunduski esmapilgul ülepingutatult jõhker ja verine, ent hiljem taipasin, et sel oli oma mõte: ühest küljest sümboliseeris see Andrease pärisilma tagasi pürgimise kirglikkust, teisalt aga tekitas vajaliku kontrasti järgnevaga. Kui üleni verine ja poolelus Andreas koduuksele ilmub, teatab Anne-Britt nimelt täiesti osavõtmatult, et tuttavad on neid laupäevaks kardirajale sõitma kutsunud ning et kutse võiks vastu võtta.
Kõige haaravam ja sümboliterohkem on lugu sellest, kuidas Andreas avastab juhuslikult tualetis kohatud Hugo keldrikambrist müüriprao, millest kostab kaunist muusikat. See on kui salauks Papa Carlo kambris, mis viib nukkude õnnemaale ? uude nukuteatrisse.
Kui Andreas müüri suurema ava lõhub, hakkab sellest tulema peale muusika ka imemagusat lõhna ning kostma laste kilkeid: ka lapsi nimetus linnas ei eksisteeri. Ainus, mille Andreas meeletu müürilõhkumisaktsiooni tagajärjel kätte saab, ongi peotäis magusa lõhna allikat ? vahukooretorti. Siis nabivad hallides tunkedes mehed ta kinni ja viivad kuhugi, kus talle aru pähe panema hakatakse. Müüriava ehitatakse aga uuesti kinni ning kõrvalseisjad teevad näo, nagu poleks neil kogu looga üldse mingit pistmist.
Lootusetu juhtum
Lõpuks tunnistatakse Andreas siiski lootusetuks. Ta lastakse töölt lahti ja needsamad hallides tunkedes mehed, kes näivad olevat hallides mantlites ja hallides ülikondades salateenistuse meeste (kus maal millised kombed on) sugulased, topivad Andrease juba tuntud bussi pagasiruumi, kus ta jälle põhjalikult läbi tümitatud saab. Kuni lõpuks on ta sealsamas, kust tema teekond algas: metroojaamas, kus neiu ja noormees arvatavasti kestvussuudlemise maailmarekordit üritavad püstitada.
?Tüütu mehe? allegooria tundub esmapilgul triviaalsevõitu: heaoluühiskonnas muutuvad inimesed üha üksildasemaks ja inimsuhted üha jahedamaks. Aga edasi on see allegooriline lugu antud meisterlikult ja haaravate visuaalsete kujundite abil. Ja tahes-tahtmata hakkad mõtlema: oleme me alles teel nimetusse õnnelinna või juba kohale jõudnud? Ja kas me saame midagi teha, et me sinna iialgi ei satuks?
Satiiriline komöödia ?Tüütu mees? oli Cannes?i filmifestivali kriitikute nädala üks suuremaid üllatajaid. Kodumaised filmiakadeemikud andsid sellele parima filmi, parima stsenaariumi ja parima meesnäitleja (Andrease osatäitja Trond Fausa Aurvåg) auhinna, mis kannab Amanda nime.
Saluut, Athena!
Kui kristalselt aus olla, siis kehutas allakirjutanut ?Tüütut meest? vaatama minema muuhulgas asjaolu, et seda näidati Tartus valmivas Athena keskuses, kus minu tudengipäevil tegutses kino Saluut. Maja, mis vahepeal tondilossina kesklinna risustas, on nüüd tõesti fööniksina tuhast tõusmas. Ja saaliseinu polegi euroremondiga siledaks lükatud, vaid neid ehivad, nii nagu mullu ja muistegi, antiikkunstist inspireeritud bareljeefid. Arvan, et ma pole ainus jõgevamaalane, keda multifunktsionaalse Athena kultuuri- ja konverentsikeskuse valmimine rõõmustab. Saluut, Athena!
RIINA MÄGI
