Ühehobusetalu (6?7 ha põldu) eelmine omanik oli ühtlasi pidanud aastakümneid metsnikuametit ja tulenevalt oma kutsetööga seotud ahvatlustest ka päris põhjalikult viinuskit sisse kallama harjunud. Kui tänapäeval rändab autoroolis raskes joobes magama suikunud sõidukijuht enamasti taevastele kulgemisradadele, siis temal kui ühehobusekalessiga ringi liikunul seesugust muret polnud ? tark ja vagur hobune vedas sõidukiistmel norinal magava peremehe alati kindlalt ja ohutult koduõuele.
Kui mees teisel päeval mõistusele hakanud tulema ja mõnesuguseid pohmelus- või süümepiinugi kogenud, viinud ta pudeli järelejäänud vägijoogiga eluhoonest eemale aita, et see nii hõlpsasti igal hetkel käe alla ja suu peale sattuda ei saaks ? elumajast aidani ikka oma sadakond sammu astuda ja talvisel ajal tuli selleks veel poolkasukaski selga tõmmata ning säärikud jalga kiskuda, et hangede vahelt läbi ronida. “Vana Tihv”, nagu teda kutsuti (tegelikult Tief, legendaarse riigimehe Otto Tiefi kaugemaid hõimlasi), pomisenud ise viinapudelit aita peitu viies habemesse: “Poeb teine, nurjatu, vägisi suhu. Viin teise natuke kaugemale.”
Polnud kasuAga polnud sellest pudeli aita viimisest suurt kasu midagi: mõne tunni pärast oli viinuski ikka vana viinatõbise keres ringlemas ja kuraasi kergitamas.
Seesugust hoiatavat lugu kuulsin lapsepõlves oma vanaemalt päris mitu korda ja pean ilmselt head saatust ning esivanemate alkoholist rikkumata geene tänama, et mina ja mu vennad sündisime karskesse ja töökasse perre, kus viinaga ei puututud kokku kuude ja esialgu ilmselt aastategi kaupa (isegi jõulude ega jaanipäeva ajal mitte). Vanaisa ise aga hakkas tõsisemalt puskarit ajama sõja ajal, mil see maksevahendina käibel oli, aga ega see tähendanud, et seda kraami oleks ise märkimisväärsemalt pruukima asutud. Mäletan, kuidas isa kostitas pärast sõda puskariga regulaarselt korpusemehi ja muid tegelinskeid (“Ehk jääme siis Siberisse saatmata,” oli ilmselt üks tema tagamõtteid.) Ise ta mekkis klaasiäärest vaid moepärast, joobnute jutte (“jobutamist”, nagu ta tabavalt mainis) vastumeelselt taludes.
Valus sotsiaalprobleemTeadagi polnud sõjaeelses Eestis viinapudelid lausa iga nurga peal ööpäev läbi inimesi ahvatlemas. Nüüd aga on, on igal hetkel ja kui see viinuski alailma pealetükkivalt saadaval on, küllap ta siis meie suudessegi poeb. Vahel paistab, et peale pudelikummutamise ei oska ei vana ega noor nüüdis-Eestis oma vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Ning sadu hobujõudusid vaguralt ja ohutult kapoti all hirnatamas kuulda ? seda mõistagi ei saa. Ning kui viinast pilditu või poolpilditu mees, naine, poiss või plika rooli taha istub, jõuratab-hirnatab kapoti all sadu hobujõude. Nii mõnelgi juhul ootab ees kas haiglavoodi, invaliidi ratastool või, mis kõige traagilisem, alkoholist nüristunud hinge lendamine Peetruse juurde. Jättes kõrvale need tuhanded, kes kaotavad alkoholi pärast oma tervise ja töö (ühiskond jääb samas ilma vajalikust töötegijast), küünib praeguses Eestis ju igal aastal alkoholi läbi hukka saanute koguarv sadadeni.
Alkoholi piiranguteta müümine näikse olevat praeguse valitsuse (ja selle juhterakonna) üks põhilisi eelistusi või eesmärke. Pruukis ühel maavanemal vaid ööajakski surmajoogi kättesaamist tõkestada, kui peaminister ta vaata et patoloogiliseks seaduserikkujaks tembeldas. Aga kas rahva surnuksjoomise soodustamine on siis just nimelt see eelistus või eesmärk, mille järgimist peaminister tingimata jätkama peaks? Halastage oma rahvale, jätke umbliberaalne jutt igaühe omavastutusest ja võtke viimaks ometigi teie valduses olevaid meetmeid surma külvava lausjoomise ohjeldamiseks!
Ning sotsiaalministrilt loodan, et ta püüaks peale ilmselt väga tähtsate küsimuste, nagu seda on ikka ja jälle dr Peeter Mardna talitusviisi õiguspärasuse ümber arutlemine, ikkagi hoomata Eestis aina ohtlikumalt süvenevat alkoholismiprobleemi. Sest sadu ja tuhandeid inimesi aastas hukutav või sandistav alkoholism on juba ammu muutunud väga tõsiseks sotsiaalprobleemiks, lugupeetav Maret Maripuu.
ANTS TAMME,
ajalehe Videvik peatoimetaja,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
