Isegi maal elades on metsa minemine ettevõtmine, kui eesmärgiks seada mitte just õuetagune padrik. Omal ajal õpetati, et metsa minnes peab vähemalt kaks asja kaasas olema, nuga ja tikud. Eks need ole juhuks, kui midagi ei lähe nii, nagu plaanitud. Kunagi ammu pidin metsas ööbima, sest ei olnud tikke (taskulampi ka muidugi mitte!), et oleksin näinud puistu plaani lugeda ja selle järgi õige tee leida…
Praegusel ajal asendab küll mobiil kõiki muid asju, kehva leviga pole ka enam kokku puutunud. Jõudsin niisugusesse metsa, kus leidus päris ohtralt pohli, tõsi, pisut valgekülgseid, aga pohlad pidid järelvalmima. Mustikaidki leidus, aga visuaalselt hinnates tasus vaid palukaid korjata. Selles metsas oli hõredalt vana generatsiooni, hiigelkasvu mände ja mõnda muud liiki puid, korralik männijärelkasv oli valdavalt inimesekõrgune. Palju oli kõdunenud kände, mille olid vallutanud sipelgad ja mille kallal olid sipelgahimulised linnud-loomad oma otsingulist tööd teinud, niigi mädasid puujäänuseid lahti lammutanud…
Aga korjamisest ei tulnud midagi eriti välja, sest varsti oli mul tegemist vaid oma peakatteta peaga. Selgus, et põõsastes olid mind kui peremeesorganismi oodanud põdrakärbsed ja neil oli plaan, mitmel korraga, 15-20 minutit minult verd imeda, et siis hakata oma kehas vastseid kasvatama. Kui põdrakärbes on vastse sünnitanud ja kõdusse poetanud, tahab ta uut vereportsu saada, et järgmist vastset kasvatada. Kohe karvadesse jõudnult murrab ta tiivad, kõne alla tuleb samalt peremehelt uus “verelüpsmine”. Hea, et ühegi haiguse levitamist nende poolt ei ole kindlaks tehtud.
Ma ei hakanud ootama, et eelpooltoodud stsenaarium täituks. Loomulikult asusin põdrakärbeste plaane, evolutsioonis kinnistunud ürgseid instinkte, nurjama. Nende tagaajamine päädis enamasti lõpuks küünte vahele pigistamisega. Nii pidin korduvalt talitama, kuni peas jäi rahulikuks. Põdrakärbes kuulub kahetiivaliste seltsi, raudkärblaste sugukonda. Eks ta ole pisut rauaoksiidide tooni, raudselt kõvad on nad igal juhul, muljumise suhtes. Kitiinne kest ei lase teda nii kergelt kui teisi putukaid lömastada, see tagab talle pikaajalise elu karvastikus: eks loomadki püherdavad, naksavad hammastega, hõõruvad vastu tüvesid…
Kuna kapuutsigi polnud, pidin ühe käega tuulejaki seljaosa tihedalt ümber pea hoidma, korjamiseks jäi vaid kärbeste turvamisest vaba käsi, korje tulemuslikkus jäi nõrgaks… Saabusin tagasi aiavaarikusse, kus tülitajaks oli vaid mõni üksik loid sääsk, varem olid lühikest aega pikeerinud ka parmud, kelle mahalöömine ei ole keeruline.
Peipsi-äärsetel aladel on augustis üks nähtav looduse omapära. Nii, kui marjapõõsaid (ja mis tahes esemeid) puudutad, lendab sealt õhku arvutult surusääski, keda kohapeal tummadeks nimetatakse. Tuuletutel päevadel nad parvlevad ja leivad oma partnereid, tihedast lennupilvest tekib meloodiline kaugele kostev undamine. Kui asustatud paikades valmistutakse sel ajal kooliks suurema ostlemisega ja toimub palju suvelõpuüritusi, siis maal annab saabuvast kooliajast märku tummade laul…
i
EHA NÕMM
