Mitmete erinevate andmete järgi jäi 1941. aastal Pedja sohu kinni kuni viis taganeva punaarmee tanki. Paljud huvilised käivad neid praegugi otsimas, kuid sõjamasinaid terves tükis leida on keeruline, et mitte öelda võimatu, sest suurem osa neist on seitsmekümne aasta jooksul laiali lammutatud ning jupphaaval minema tassitud.
Paljud praeguseks juba manalateele läinud mehed, kes kunagi Pedja jõe ümbruses elasid, on omal ajal pajatanud, kuidas nad käisid poisikestena soodes tankide peal turnimas ning peitsid metsa lahingumoonakaste ja sõjatehnika detaile, mida koju ei jõudnud tassida.
Maa hoidis leidu kinni
Esmapilgul täiesti suvalisel jõekaldal, kust lähimad elumajad kilomeetrite kaugusele jäävad, andsid metalliotsijad usinalt signaale. Neeme kaevas esimese kümne minutiga välja kolm tankiroomiku lüli, kusjuures tankidetailide leidmiseks ei pidanud alati isegi kaevama. Indrekule jäi mätaste kõrval silma tanki väljalaskekollektor ning kabiinis olnud laskemoonakinnitus.
Andre meenutas, et aastate eest võtsid kohalikud siit kaasa vaid selle, mis majapidamises ära kulus. Raske ja üleliigne vanaraud jäeti metsa maha. Samal ajal tuvastas Indreku metalliotsija maapõues korraliku metallitüki, mida ta kohe innukalt välja kaevama hakkas.
Pärast paari labidaliigutust selgus, et tegemist on oodatust suurema ja raskema detailiga. “Ei tea, mis see on, äkki käigukast,” alustasid mehed spekulatsioonidega. Turbane muld ja juurikad takistasid kaevamise hoogu, kuid mõned minutid hiljem oli selge, millega tegu – maa seest paistis BT-7 tüüpi tanki ratas, millelt oli kumm hoolikalt maha nüsitud. See selgitaski asjaolu, et omal ajal oli vastupidav tankikumm mingist rauakolakast hoopis väärtuslikum. “Tankiratta kumm on väga vastupidav ning sellega paigati toonastes majapidamistes kõike võimalikku. Sellest tehti saapataldu ja mida kõike veel,” selgitasid Andre ja Neeme.
Ratta leidmine tegi mehed küll rõõmsaks, kuid optimism oli kärme haihtuma, kui ratast august välja tirida prooviti. Soine pinnas hoidis tankidetaili tugevalt kinni ning tegemist ei olnud ka vaid mõnekilose tükiga. Selleks, et ratas august kätte saada, tuli ära kasutada kobraste poolt tehtud tänuväärset tööd ning nende langetatud kaikaid kangina tarvitada. Rasketehnikat ju kaasas polnud. Pärast pikka punnimist ja ka “abistavat” kirumist said kolm meest ratta maapõuest kätte ning asusid seda jõekaldale veeretama. Iseenesest ei olnud leiukoht paadist kaugel, kuid ratas oli hirmraske, metsaalune mätlik ja risune ning meestel andis tublisti rassida. Ühiselt otsustati kraam jõepervele maha jätta ning hiljem noosile järele tulla, sest mehed ei leppinud otsingutel vaid ühe ratta ja mõne roomikulüliga.
Mälestused aurukatlast
Järgmine peatus tehti jõesopis, kui oli paarkümmend minutit ülesvoolu liigutud. Teati, et sealgi kohtas teise maailmasõja aegu tanke. Metsas metalliotsijatega ringi jalutades ei kostunud aparaatidest ühtegi piiksu. Samas olid näha selged paarisjäljed, mis võisid ka tankile kuuluda. Siiski ei leitud midagi.
Otsustati minna vaatama vana talukohta, mis praktiliselt pärapõrgu asub. Vaheldus soine ja mättaline maastik ning pidevalt tuli läbi rammida tihedast võsast ja ületada kraave. Kui mets juba lootusetult võsaseks muutus, avanes ootamatult vaade suurele lagendikule, mille keskel mõned kõrgemad puud kunagisele taluõuele vihjasid. “Siit viidi majad täies tükis minema,” teadis Andre rääkida.
Kuigi talukoht asus tõesti keset metsa ning ühtegi teed selleni ei viinud, oli näha, et seal on juba varem kondamas käidud. Õuepuude all vedeles plasttopsik ja kokku oli korjatud hunnik kunagise turbatehase aurukatla tükke, mis olid leidjatele ilmselt liiga rasked olnud, et neid käe otsas minema tassida. Siiski leiti siit ka väärtuslikku kraami – tanki küljeplaat. See on paraku nii suur ja raske, et inimjõul minema ei vii. Keeruline oleks ka mõnda masinat kasutada, sest kunagisele taluõuele pääseks ligi äärmisel juhul vaid ATV-ga, kuid selle ramm jääks üüratu plaadi tarvis napiks.
“Saagiks” veel ka deformeerunud mürsukest
Pärast mõningast kaevamist ja sõjamasinate detailide leidmist võeti vastu otsus, et siit midagi kaasa tassima ei hakata, sest ükski raske leid ei tundunud piisavalt põnev. Samas jäi Andrel näppu täiesti deformeerunud mürsukest, kust juba taimed otsapidi välja kasvasid. “Näed, 1939. aasta toodang,” nentis ta, kui oli leiult mullakihi maha nühkinud.
Tankiratast paadininasse lohistades tekkis korraks kahtlus, kas veesõiduk ikka seda noosi kanda suudab. Siiski osutus veidi räsitud plastpaat tubliks ning oluliselt sügavamale vette ei vajunud. Andre demonstreeris ka detektoristide õngitsemist, kus püügivahendiks pole õng, vaid ülivõimas magnet, ning saagiks mitte kala, vaid metall.
“Tundub, et see jõepõhi on ikka juba hoolega läbi seiratud. Varem siin magnetit vedades jäi vähemasti mingit prügigi külge, nüüd ei “näkka” midagi,” märkis Andre. Ta rääkis ka, kuidas kodus võimsa magnetiga kogemata pliidirauda puutus ning kuidas selle lahtisaamisega tükk aega ametis oli. Ainuke asi, mille magnet jõepõhjas leidis, oli gaasitoru.
Tankiotsingu viimane etapp polnud samuti kergete killast sest leiud tuli paadist kaldale ning seejärel autole vinnata. Õnneks pidasid masinate amordid koormale vastu.
i
EILI ARULA
