Vastus oleks võinud kõlada umbes järgmiselt: professor on sellise õppeaine ja teadusliku valdkonna juhtiv õppejõud, kes on pädev korraldama doktoriõpet. Virtuaalne koht, kust ta seda teeb, on õppetool ehk ülikoolis saab olla doktoriõpet sedavõrd, kuivõrd on seal korralise professoriga täidetud õppetoole.
Lihtne, ent jäigavõitu. Kuna igale senisele professorile õppetoole ei jagunud, aga keegi ei tahtnud palgas ja vabaduses kaotada, võetigi akadeemilises kuluaaris sõna “õppetool? kõrvale kasutusele ka sõna “taburet?. Korralisel professoril olid ka organisatsioonilised kohustused, professoril taburetiga ehk ilma õppetoolita neid samas mahus ei olnud. Pisut nagu priipasshobune.
Taburet on vähemalt kolme toetuspunktiga iste, millel puudub seljatugi. Pingil võib olla jalgu ka vähem kui kolm, kuid sageli tal seljatugi siiski on. Teiste sõnadega ? seljatoe mõttes ligineb pink rohkem toolile kui taburetile.
See ei ole mõistujutt. Umbes samal ajal, kui tuli käibele kujund “taburetiga professor?, ilmus eesti keelde ka kujund “kilekotiga minister?. Eesti NSV aegsetel ministritel ei olnud portfelle ja sõjajärgsetel rahvakomissaridel polnud kilekottegi. Neil viimaseil sai olla kas nöörist setka või avoska. Portfelliga ja portfellita ministrid ilmusid Eestisse koos iseseisvuse tagasitulekuga. Portfell tähendab omaette ministeeriumi koos valitsemisala eelarvega, portfelli puudumine seda, et pole kumbagi. Sellist ministrit nimetataksegi ministriks kilekotiga. Ligikaudu on niisugune nagu taburetiga professor. Istekoht on, seljatoe saad siis, kui istud seina ääres. Ühe õhtu elad üle, kõiki õhtuid mitte.
Mulle tundub, et Eesti riigi taastamisel ei osatud hinnata seda, (1) kui kaua kestab vana korra inerts, (2) kui kiiresti kogub uus iseseisvus oma inertsi ja (3) kui suur on inimeste leidlikkus erinevate inertside ärakasutamisel. Iseenesest ei ole viimane mingi patt, aga ? ega riigikorra vahetamine, okupatsiooni asemele iseseisvus, ei tõmmanud näiteks karjerismile igaveseks ajaks kriipsu peale! Praegu tarvitatakse sõna “karjerism? asemel hoopiski muid sõnu nagu näiteks “karjääridiplomaat?, “ambitsioon?, “edulugu? jne, ent karjerism kui trügimine valitsevale kohale ja oma kohast kinni hoidmine on ju alles.
Tegelikult see on riiklik probleem, sest demokraatlikus riigis on vajalikud nii rotatsioon kui ka pädevuse säilitamine ja kasvatamine. Kerge pole lahendada kumbki ülesanne, sest kui rotatsiooni vähemasti võib seadusandlikult suunata, siis pädevuse säilitamist mitte. Praktikas puudub Eesti riigil läbipaistev mehhanism selles suhtes, kuidas korraldada asjade käiku nii, et ükski vajalik inimene ei lähe kaotsi. Niisuguse mehhanismi puudumises ongi peidus sundparteistamise pahupool, sest ei otsita mitte inimest, kes oleks sinust targem, vaid tahetakse saada truud alamat. Nagu kalapoes kassile kala ? kuigi iga kala kass teatavasti ei söö.
Sinust targem on üldiselt see, kes võib mõelda ka teisiti (kuid mitte pahasti!). Truu alam saksa kirjaniku Heinrich Manni (1871-1950) mõttes on aga sõge käsutäitja, tüüp, kes ootab ainult korraldusi. Millised need võivad olla? Seisin kõrval, kui Tartu Ülikooli taburetita professor Rein Taagepera kurtis president Lennart Merile, et asjalood on halvad ja õppejõuamet tuleb vist maha panna. Rein Taagepera üheks teeneks oli politoloogia kui akadeemilise distsipliini rakendamine Tartus. Üldsegi mitte häält tõstes vastas Lennart Meri oma sõbra kurtmistele väga tuttavlikult: lõuad pidada ja edasi teenida. Korraldus see oli ? kuigi Rein Taagepera seda ei oodanud ega ole ka truu alam Manni järgi.
Andes Lennart Meri korraldusele ümarama kuju, saaksime ehk järgmise lause: tuleb vastu pidada. Vastu pidada millele? Eesti iseseisvumine uuesti muutis Euroopa poliitilist kaarti. Balkani rahvaste enesemääramine on muutnud seda veelgi. Siin Eestis tähendavad need üleilmsed protsessid aga käegakatsutavamat: meie iseseisvus peab olema püsiv.
Selle soovi täitumise peamiseks tagatiseks on pikk pink. See, et sul on inimesi kogu aeg võtta. Mine tea kust on pääsenud valla sootuks teistsugune hoiak, nimelt et äkki saab lühikese pingiga võita mängu odavamalt. Ei saa. Me raiskame inimesi. See aga tähendab oma riigile haua kaevamist.
PEETER OLESK
