Endisel Põhja-Tartumaal asub tähelepanuväärselt palju muistseid linnamägesid. Vooremaa liigendatud reljeef on pakkunud ka looduslikke kaitse-eeldusi, hõlbustades seega muinaslinnade ehitajate tööd. Mõneti eripärase asendiga on Kassinurme, Vilina ja Reastvere linnamägi. Nende puhul polegi tegemist kusagil künkal kõrguvate muinaskantsidega, vaid nutikad esiisad on rajanud linnused suhteliselt tasasel alal asuvate sügavate sulglohkude vahele jäävatele neemikutele. Tugevamat kindlustamist vajasid siin vaid maaribade avatud otsad.
Meie teadmised Vooremaa muinaslinnade ajaloost on suhteliselt napid. Arheoloogilised kaevamised on heitnud valgust Kurista, Saadjärve ja Alatskivi linnamäe ajaloole. Teiste muinaslinnade puhul on enamasti tulnud piirduda üksikute proovisurfide ja välisilme põhjal tehtud järeldustega. Kassinurme ja Reastvere Kalevipoja sängide kohta saime mõnevõrra uusi andmeid tänu 2000. aasta suvel toimunud proovikaevamistele.
Kiht kihilt
Kassinurme Kalevipoja sängi ümbruse on metsamehed Eesti Metsaseltsi presidendi Kaupo Ilmeti eestvedamisel aastate jooksul kujundanud kauniks hiieks ja populaarseks rahvapidude ja vaba aja veetmise paigaks. Olgu mainitud, et lisaks laiemalt tuntud linnamäele asuvad seal läheduses mitmed kultusekivid ja arvatavasti ka I aastatuhande teisest poolest p Kr pärinev asulakoht.
1998. aastal uurisime linnamäe kagupoolset ääreala ja loodepoolset otsavalli, kus rahvapidude aegu oli kamar ära tallatud ning vihmaveed ähvardasid kultuurkihti lõhkuda. Kahjustatud lõike uuriti kuni puutumata kihini, mille järel lõhutud kohad täideti ja kaeti mätastega.
Loodepoolse valli uurimine andis meile teavet linnamäe hilisema ajaloo kohta. Tundub, et eelmise aastatuhande esimestel kümnenditel asus otsavallide kohal üksteise kõrval paiknenud nelinurksetest palktaranditest kindlustusliin. Tuleroaks sai see ilmselt kallaletungi tagajärjel. Põlengust on jäänud kogu valliala läbiv söerohke põletuskiht. Viimase peale on tõenäoliselt XI sajandi keskpaiku rajatud uus kaitseliin, mille palktarandid olid juba täidetud liiva-kruusaga, pakkudes seega märksa tõhusamat kaitset. Loodepoolse otsavalli sügavamate, tõenäoliselt I aastatuhandest pärit linnuste jäänuste kohta saavad anda teavet vaid edaspidised kaevamised.
Muistise kagupoolse otsavalli taga, linnamäe hoovialal õnnestus heita pilku ka muinaskantsi varasemasse perioodi. Nimelt tuli linnamäe äärealal 70 cm sügavuses nähtavale varasema, tõenäoliselt samuti palktaranditest kindlustuse jälgi. Millalgi ajavahemikus X sajandi lõpp?XI sajandi algus langesid kindlustused tuleroaks. Tõenäoliselt pärineb sellest ajast ka ainus avastatud muinasleid ? prillikujuliste spiraalotstega pronkssõrmus. Kuigi siin pakkus looduslikku kaitset sügav sulglohk, on selleski kohas järgnevalt linnamäe nõlvaosa tõstetud. Uus palktaranditest kaitseliin ehitati linnamäe praegusest äärest ligi 1 m sissepoole. Muinasaja lõpul kasutati siinse palktarandi ala nähtavasti ka eluruumina, millele viitavad arvatavast kerisahjust pärinevad kuumuses murenenud kivid. Palgijäänustest võetud analüüs osutas, et Kassinurme muinaslinnus oli püsinud kasutusel veel ka XIII sajandi alguskümnendeil. Siiski puuduvad andmed, et siin oleks peetud lahinguid muistse iseseisvusvõitluse päevil. Ilmselt olid ajaliselt hilisema linnuse kaitseehitised ristirüütlite tõrjumiseks juba liiga nõrgukesed.
Tulevase uurimise hooleks jääb Kassinurme muinaslinnuse ja asulakoha tekkeaja väljaselgitamine. Oletada võib, et see saaks langeda analoogiliselt teiste uuritud muinaslinnustega I aastatuhande keskpaika. Aga välistatud ei ole ka veelgi varasem dateering. Sellele võimalusele viitavad mitmed linnamäe lähedusest avastatud väikeste lohkudega kultusekivid, mis pärinevad peamiselt I aastatuhandest e. Kr.
Idast ja Läänest
Millised olid siis need asjaolud, mis nõudsid äsjalõppenud aastatuhande esimestel sajanditel meie esivanematelt märksa enam hoolt linnuste täiustamisel? Siin, Kesk-Eesti idaosas tuleb II aastatuhande algul olulisima põhjusena esile tuua Vana-Vene riigi laienemist Peipsi taha, senistele põlistele vadjalaste asumisaladele. XI sajandi algul algasid katsed ka Eesti alistamiseks. Kroonikates on mainitud, et aastatel 1030-1061 õnnestus Vene vürstidel ajutiselt oma tugipunktiks vallutada Tartu, mis nimetati Jurjeviks. Kahtlemata ulatusid venelaste maksukogumis- ja sõjaretked ka hilisema Põhja-Tartumaa aladele. Vaid lühiajaliste röövkallaletungide tõrjeks rajatud ning nõrgalt kindlustatud pelgupaik-linnused ei suutnud neile vastu panna ja langesid tuleroaks. Kuid õige pea ? XI sajandi keskpaiku ? ehitati need uuesti üles ja seekord hoopis võimsamatena. Nagu nähtub nii vanade kroonikate kirjalikest teadetest kui ka arheoloogiaallikatest, suutsid eestlased tollal kaitsta oma iseolemist. XII sajandiks oli Eesti ja naabrite vahel kujunenud teatav jõudude tasakaal. Selle rikkus alles XIII sajandi esikümnenditel alanud saksa ristisõdijate invasioon.
AIN LAVI
arheoloog
