Jõgevlane Agur Karukäpp pole mitte just igal oma eluhetkel Agur Karukäpp. Ulmeraamatut kirjutades on ta hoopis Maniakkide Tänav. Tema hiljuti ilmunud romaan kannab pealkirja „Surmakarva”.
Kui õõva tekitavale pealkirjale lisada veel teadmine, et raamatu tegelastest moodustavad suure osa kooljad, kalmulised, lummutised, lendmäed, raipeõgijad ja kääpjalad ehk ühise nimetusega eesti „tõugu“ zombid, siis kustub mõneski kirjandushuvilises soov kõnealust teost lugeda ilmselt juba eos. Samas tasub mõnikord ette võtta oma lugemisampluaa laiendamise aktsioone. Kui kalmuliste kombed ja surmavalla mängureeglid esimesi peatükke lugedes selgeks saavad, siis polegi ju enam vahet, kus tegevus toimub või kes midagi teeb.
Uudisteose esitlusel Jõgeva Linnaraamatukogus (see toimus kolm nädalat tagasi) rääkis autor, et romaani „Surmakarva“ sünnis mängisid teatavat osa rollimängud: Agur Karukäpp on nimelt üks neist, kes seiklusliku rollimängu ehk LARPi (live action role play) „tõppe“ on nakatunud. Et ühest mängust oli juhtumisi kasvanud välja terve nn Iidmaa sari, tekkis vajadus selle isevärki maailma lugu kirja panna, sest muidu poleks uued mängijad aru saanud, mis süsteemi nad sattunud on ning kuidas seal toimida tuleb. Loo kirjutamist alustas Agur kümnenda mängu tasemelt, ent paariks aastaks jäi asi soiku. Hiljem jätkates kirjutas ta materjali kolm korda ümber, nii et lõpuks ei jäänud romaanil rollimänguga enam kuigi suurt seost.
Pole sugulasi
„Mind ennast köidavad sellised raamatud ja filmid, kus sündmused su kohe kaasa haaravad ja enne lõppu lahti ei lasegi. Haruki Murakami stiilis raamatuid, kus mitte midagi ei juhtu, loen ma ka, aga ainult eneseharimiseks,” ütles Agur Karukäpp.
Ise püüab ta muidugi kirjutada nii, et raamatus kogu aeg midagi juhtuks. Inspiratsiooni on ta saanud rüütli- ja ajalooainelistest raamatutest, nagu näiteks Mihhail Zaborovi „Ristisõdijad Hommikumaal”, James Clavelli „Šogun“ jt. Ka zombi-maailmade loomisel on eeskujusid võtta vene- ja inglisekeelsest ulmekirjandusest. Eesti kirjanduses romaanil „Surmakarva” aga „sugulased” puuduvad.
„Eks ma sellepärast ise kirjutama hakkasingi, et sellist eestikeelset lugemisvara, mis mind väga köitnud oleks, vähevõitu oli,” ütles Agur Karukäpp.
Tema esimene romaan „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi” leidis äramärkimist 2000. aasta romaanivõistlusel. Peale kahe romaani on Agurilt trükis ilmunud lühemaid jutustusi. Oma esimest ja teist romaani võrreldes leidis Agur teise terviklikuma ja realistlikuma olevat kui esimese. Ka karakterid on teises paremini välja joonistatud.
Üllatuslikult on romaanil kaks lõppu: teine neile, kellele esimene ei meeldinud.
„Ma kirjutan oma lugudele tihti kaks lõpuvarianti ning valin siis neist parema. Antud juhul tulid nad võrdväärsed ja seepärast otsustasin jätta mõlemad. Ka DVD-filmidel on ju tihti lisana kaasas teine lõpuvariant,” ütles Agur.
Peletab või meelitab?</strong>
Mis õõvastavasse pealkirja puutub, siis arvas ta, et see peletab eemale ainult need lugejad, kes niikuinii sedalaadi kirjandusest lugu ei pea. Neile, kes peavad, mõjub see aga pigem kui ligimeelitav kaubamärk.
Tegelikult ei peagi Agur end õuduskirjanikuks, sest kooljate ilma sündmusi on ta enda arvates kirjeldanud pigem, muie suunurgas. Ja öötundidel, nagu mõned arvasid, ta oma lugusid ka ei kirjuta. Pigem varahommikul ning on pisut nördinud, kui peab teksti põneva koha pealt pooleli jätma ja tööle minema. Veel parem kui kodus, kus ikka üks ja teine asi tegemist tahab, olevat kirjutada mõnes Tartu või Tallinna kohvikus, kus tuttavaid, kes eksitada võiksid, eriti ei liigu, ent kus on samas mõnus taustamelu.
Oma veidralt kõlava kirjanikunime päritolu kohta ütles Agur, et tal oli kunagi plaanis kirjutada jutukogu maniakkidest, kes elavad ühes tänavas, ent sellest ei saanud asja ja nii läks raamatu pealkirjaks kavandatu käiku kirjanikunimena. Agurit kauem tundvad inimesed teavad muidugi ka seda, et Tänav on tema varasem perekonnanimi, mille ta kümmekond aastat tagasi Karukäpa vastu vahetas.
„Kunagi peaks selle jutukogu siiski ära kirjutama. Siis seisakski raamatu kaanel ainult „Maniakkide Tänav”, mis tähendaks nii autori nime kui ka raamatu pealkirja,” ütles Agur muiates.
RIINA MÄGI
