Juhan Liivil on kodaveremurdeline novell “Pildikesi Peipsi rannalt”. Tulin tutvuma mererannaga Pärnus, mis on pisut teisem kui meie suurima järve ümbrus. Liivile oli ka Peipsi kättesaamatu vabaduse sümboliks. Mere ääres on laiuvat lagedust märksa rohkem, silmapiirini kulgeb liivarand ja selle äärde on pikitud inimesed. Kesklinna rannas, kui päike seniidis, pole ma ammu käinud. Viimasest korrast mäletan ainult seda, et kedagi müksamata polnud seal siis võimalik liikuda. Küll aga õhtuti on ka sinna rahu saabunud, luited puhkavad, üksikud jalutavad või suplevad vetevoogudes…
Rohkem tutvun rannaga Papiniidus, kus on võimalik isegi rattaga mööda asfalti päris veepiirini sõita. Seda nimetatakse Mai kergliiklusteeks. Leidub neidki, kes sõidavad ratastega piki randa, kuivaga on veepiir taganenud, liiv aga on tihke ja kannab ratast hästi. Pole vaja liiklusmärke tähele panna, pole ametlikku rattateed.
Palju on koeraga jalutajaid, kuigi riietuskabiinil olevat silt, et koeri randa ei lubata. See keeld tekitab küsimusi. Kuidagi ei taha minna koeraga maanteede ja keskuste suunas, kui on valida mererand! Kus veel siis koerad nii vabalt joosta saaksid, kui mitte avaral rannal? Kuulsin ühes loomasaates, et korralik koeraomanik peab käima ainult lõastatud koeraga. Aga koeradki peavad ju trenni tegema, nendegi lihaseid tuleb vormis hoida tervise huvides, koertelgi on terves kehas terve vaim? Koerad jooksevad tihti väga jõuliselt, nende peremeeste hulgas on vähe sama võimekaid, kes suudavad koertega sammu pidada! Just jooksiski üks buldogilaadne metsiku kiirusega minuni ja jäi mind takseerima. Olin meelitatud, et kellelegi huvi pakun! Siis kihutas perenaise juurde tagasi. Igal juhul ei märganud ma koerteekskremente, on tähtis, et koeraomanikud oleksid hoolsad ega laseks randa reostada. Minu ees kõndisid väikesed tüdrukud, kummardasid, sättisid midagi rätikule. Uudishimutsesin, et mida nad leidsid, ja nägin tillukest krabikest. Tahtsid koju viia, purgis hoida. Ütlesin, et krabid eriti purgis ei ela, lõpuks tuleb nad ikka nende elukeskkonda merre viia. Maalehest sain teada, et tegemist on hariliku rändkrabiga, kes on meile võõrliigina tulnud ja kelle arv Pärnu lahes plahvatuslikult kasvanud. Ülimalt kohastunud: ise söövad kõike ja neid endid ei söö keegi! Nii et tõeline probleem! Ma ei öelnud, et kahjulik elukas, kui teised teda nunnutasid.
Keset rohtu märkasin sügisastri lillakaid õisi – need kuuluvad randastrile, kes on meie rannikutel, eriti läänes, tavaline liik. Tahab vaid sooldunud pinnast, mis on nende peamine nõue, sisemaal neid ei kasva. Lehed on pikad ja paksemad nagu muudelgi rannaniitude taimedel. Rahvalik nimi on melanhoolne – lesesõlg. Ühel õhtul sain alles täiskuuvalguses randa. Tuul oli merelt ja tundus, et vesi on palju lähemale lükatud. Järgmisel hommikul oli vett jälle vähem, kas tõesti rannapiir nii kiiresti muutub? Igal pool oli näha lindude seltsinguid, valgeid, tumedaid, pikeerivadi, sulistavaid, liuglevaid, õhus pikeerivaid, väikseid poegi…
Suurel rannaniidu territooriumil alati linnalehmi ei näe. Aga nüüd olid nad ilmunud tee äärde ennast mulle näitama. Punase-valgekirjud, mustad, kõik olid nosimisega ametis. Ei olnud neil aega nii palju mind uurida nagu minul neid. See linnalehmade projekt kestab 2016. aasta detsembrini.
EHA NÕMM
