Johannes Haava linnu-, looma- ja putukapildid, mis praegu Jõgeva Linnaraamatukogu lugemissaalis väljas, on sündinud teisel viisil, st niisama looduses või linna vahel uidates, aga mitte spetsiaalselt loomapilte jahtides. Ühed uhkemad on sel näitusel metsseapildid.
“Metsseakarjaga olen elus mitu korda kokku saanud, paraku enamasti nii, et fotoaparaati kaasas pole olnud,” ütles Johannes Haav. “Ükskord läksin näiteks metsa seenele, aga peale liistakõhukeste lepaseente ei leidnud midagi. Ühtäkki kostis kuldi kõva “röhh” ja järgmisel hetkel leidsin end keset paarikümnepealist seakarja. Ehmatus oli vastastikune.”
Tol päeval, millest näitusepildid pärinevad, uitas Haav niisama fotoaparaadiga metsas ning nägi umbes paarisaja meetri kaugusel võsaveeres kahtlast liikumist. Natuke lähemale hiilinud, sai fotomees aru, et tegemist on metssigadega.
“Mul vedas tookord,” tõdes Johannes Haav. “Esiteks puhus tuul sigade poolt minu poole, nii et loomad ei tundnud minu lõhna. Teiseks kostis võsa tagant mingeid kahtlasi hääli, nii et sellest ärevile läinud sigadel polnud minu tegutsemist aega märgatagi.”
Sellele vaatamata õnnestus Haaval saada vaid mõned umbes 40 meetri pealt “pika toruga” tehtud kaadrid. Selleks, et vaataja sigu nendega üht karva võsataustast paremini eristaks, tuli kaadreid veel arvutis töödeldagi.
Põdrad põlvili
Päris uhke pilt on ka kolmest põdrast tehtu.
“Olime koos väimehega õhtuvidevikus teel Võtikverre, kui nägime eespool kolme põtra, kellest kaks olid põlvili laskunud, et teelt sinna libeduse tõrjeks puistatud soola lakkuda,” meenutas Johannes Haav. “Oleks ma nad selliselt kaadrisse saanudki, oleks see ikka väga vägev pilt olnud. Paraku jõudsid põdrad selleks ajaks juba püsti tõusta, kui me kustutatud tuledega autoga nii palju lähemale olime veerenud, et tasus juba “fotopüss” palge panna autoukse vahelt “tulistada”. Teleobjektiivi mul tollal polnud ja autogi liikus pildistamise ajal veel natuke, nii et teravust pole pildil ollagi.”
Aga meeleolu on. Nagu teistelgi Haava näitusepiltidel. Näiteks sellel, kus lind käbidega kuuseoksalt lendu tõuseb või uhkelt asfaldil defileerib, tugev vari seljataga. Too “uulitsapoiss” pärineb Mustvee bussijaamast.
“Ega mina ka ei tea, mis liiki lind see just on, aga bussijaama meelitas teda ja tema kaaslasi maiustavate laste ja sihvkasid närivate täiskasvanute käest pudenev,” ütles Johannes Haav. “Pilti polnud mul plaanis tast üldse teha, aga kui ta omas ülbuses kaks korda mu jalgade vahelt läbi oli jalutanud, ei pidanud mu närv enam vastu ja võtsin kaamera välja.”
Putukad on võrreldes suuremate neljajalgsete ja tiivulistega mõistagi hoopis kannatlikumad modellid. Ohakanutil pulmi pidavad punakärbsed, kellel, nagu Haav märkis, veel isameeski juures, olid omaenda tegevusest näiteks nii haaratud, et inimene oli tagumine, keda nad märkasid. Rohelisel lehel “võimlevast” hüpikämblikust tehtud pilt toob aga juba oma värvigammaga hinge tõelise kevadetunde ? selle, mida sel aastal pikalt ootama pidanud oleme.
Piilukotta ei lähe
“Võib-olla hakkan tulevikus sihikindlamalt loomapildijahil käima,” arvas Johannes Haav.
Hiljuti kuulis ta, et teiste maade eeskujul on ka Eestisse spetsiaalseid piilukodasid püstitama hakatud, mida loomafotohuvilised rentida saavad.
“Kuigi piilukojad püstitatakse nn sisse söödetud paikadesse, kus looma objektiivi ette ilmumine enam-vähem kindel, ei hooli mina sel moel saadud kaadritest,” ütles Johannes Haav. “See pilt, mis ehedal viisil, st lihtsalt looduses uidates saadud, on minu silmis palju väärtuslikum.”
Haava loomapilte saab Jõgeva Linnaraamatukogus näha 29. aprillini.
RIINA MÄGI
