“Maalimine on mõnus,” kinnitas ülemöödunud neljapäeval Jõgeval Betti Alveri muuseumis oma isikunäituse avanud tartlanna Evi Gailit. Tema näitusetööd kinnitavad seda väidet: neid vaadates tajud, et autor on maalides täiega lustinud.
Maalimist alustab Evi Gailit enda sõnul siiski tavaliselt kurvas tujus, sest lõbusas tujus on muudki teha. Mõnikord paneb ta õige lähtepositsiooni saavutamiseks koguni nukra muusika mängima. Ja siis maalib tuju heaks. Värvid ja nendega mängimine on talle maalides rõõmuallikaks.
“Ma naudingi maalides eelkõige värve ning mõtlen vähem selle peale, mida pilt kujutab,” ütles Evi Gailit. “Äratuntav või aimatav kujund on pigem ettekääne, miks ma teatud värvi teatud kohta panen. Minu jaoks on kunst ja muusika selles mõttes samaväärsed, et ka muusika ei pea kõnelema mingist konkreetsest asjast või jutustama mingit lugu. Seepärast ei peaks ka vaataja minu pilte vaadates muretsema, kas ta neil kujutatust aru saab, vaid lihtsalt värve nautima.”
Evi Gailit armastas joonistada juba lapsena, ent seda, et kunstitegemine võiks tema igapäevatööks saada, ta tollal ette ei kujutanud. Nõukogude ajal valitses ju arvamus, et töö peab midagi rasket olema. Seepärast valis Evi asisema ameti. Aga kaua tal kunstist “mööda hiilida” ei õnnestunud: olles juba pereinimene, tekkis tal ikkagi soov kunstiga tõsisemalt tegelda ning ta läks õppima Tartu kunstimuuseumi juures tegutsevatele kujutava kunsti kaugõppekursustele.
Teistsugune maailm
Juba esimesel suveseminaril tajus ta, et on sattunud uude maailma, mis on täidetud teistsuguste inimestega, näiteks meestega, kes ei häbene lõkketule ääres luuletusi lugeda. Kui kaugõppekursus läbi sai, tundis ta, et tahaks veel õpetust saada. Ning läks kaugõppekursuse aegse juhendaja Silvia Jõgeveri soovitusel Tartus tegutsevasse Konrad Mäe ateljeesse. Seal käiakse maalimas päevasel ajal, kui saab töötada loomulikus valguses. Et see polnud tavalise palgatöö kõrvalt võimalik, asutas Evi oma reklaamibüroo ning hakkas töökaaslaste teadmata Mäe ateljees käima. Sealsed juhendajad, eriti Heldur Viires tegid tema silmad kunsti suhtes tõeliselt lahti ning ta sai aru, kui palju on tal selles vallas veel õppida.
Konrad Mäe ateljeesse läks Evi Gailit 1999. aastal. Kui algul oli tema stiil natuurilähedane, siis ühel hetkel käis justkui mingi “krõks” ja maalija enda tahtest sõltumaltult tungis tema töödesse sisse tema isikupärane käekiri.
“See juhtus 2004. aastal. Siis hakkasid vaasid äkki kandiliseks ja pead loperguseks muutuma. Lihtsalt läksin ühel õhtul ateljeest koju ja hakkasin seal hoopis teistsugust asja maalima kui päeval ateljees. Järgmine etapp oli see, et hakkasin põhjust otsima harvemini ateljees käia. Ning 2005. aastal tulin sealt üldse ära,” meenutas Evi Gailit.
Oma käekiri
Tema kogemus näitab, et kui nii intensiivselt maalida, nagu Konrad Mäe ateljees seda tehakse, siis tuleb oma käekiri varem või hiljem.
“Oma teed otsivad õpilased on ateljees ikka vahel õpetajate vastu mässu tõstes pintsleid lennutanud, värve maha valanud ja hullemaidki tükke teinud. Ka mina kavatsesin sealt juba varem mitu korda ära tulla, ent siis mõtlesin: kuhu mul ikka minna on? Peale Heldur Viirese on Euroopas üldse võib-olla veel ainult üks inimene, kes niisugusel viisil maalima õpetab. Nii et vaatamata sellele, et ma Konrad Mäe ateljees enam maalimas ei käi, olen sealsele juhendajale Heldur Viiresele tema õpetuse eest nii tänulik, kui üldse olla saab,” sõnas Evi Gailit.
Küsimusele, kas tema maale saab mingi üldtuntud kunstivoolu alla liigitada ehk siis teisisõnu neile mingi “ismi” sildi külge panna, vastas Evi Gailit, et tema ise seda küll teha ei oska.
“Kui, siis võiks minu kunstisuunda ehk kretinismiks nimetada. Või humorismiks. Naivism see igatahes küll ei ole,” vastas kunstnik muiates. “Minu eelis on see, et ma ei pea oma tööde müügist ära elama, seega ei pea ma pingutama, et kõigile meeldida.”
Esimest korda sattusid Evi Gailiti maalid Betti Alveri muuseumi Konrad Mäe ateljees õppinute paari aasta taguse grupinäituse ajal. Nüüd siis on terve muuseumi näitusesaal tema päralt. Näitusetööd valis ta välja umbes kolmesaja viimasel viiel aastal maalitud taiese hulgast. Suurem osa neist on A4 formaadis. Evi Gailit tõdes, et talle meeldib just sellisel pinnal “majandada”. Samas meeldib talle maalida ka 5 x 5 cm miniatuure.
“Neid on lahe teha, aga samas keeruline ka: tuleb päris palju pingutada, et selline tilluke asi ikka maali ka meenutaks,” ütles Evi Gailit.
Miniatuurse naisakti “Mina olen” riputas ta näitusel justkui kontrastiks suurima ja lummavaima maali, kohvilaua taga istuvat naisaktide gruppi kujutava “Meid pole” kõrvale.
“See pilt on süngest meeleolust sündinud,” ütles kunstnik, aga hoidus täpsematest kommentaaridest.
Sündinud küll süngest meeleolust, mõjub maal siiski vaimu vabastavalt. Nagu kogu Evi Gailiti näituski. Seda saab Betti Alveri muuseumis vaadata 15. novembrini.
Evi Gailiti (1952) kunstnikutee
*Õppis Silvia Jõgeveri juhendamisel Tartu kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppekursusel; lõpetas 1991. aastal.
*Tegi 1998. aastal läbi avatud ülikooli maalikursuse Tartu ülikooli maaliosakonna juures, juhendajaks Imat Suuman.
*Õppis aastatel 1999-2005 Heldur Viirese juhendamisel Konrad Mäe ateljees.
*2004. aastast kunstiühingu Pallas liige, 2009. aastast Tartu kunstnike liidu liige.
*Evi Gailiti näitust Betti Alveri muuseumis toetas Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ning seda saab vaadata 15. novembrini.
RIINA MÄGI
