Juba esimese külmaga jõele või järvele tekkinud jääkate kehutab kirglikke kalamehi jääalust õngitsemist proovima. Suures püügituhinas unustatakse piirivalve, päästeteenistuse jt manitsused, et jää on veel õhuke ja ohtlik ning kuni Peipsil pole üleni paksu jääkatet, on ka jääpragude tekkeoht suurem. Laupäeva hommikul kattis Peipsit kaldast paari kilomeetri kauguseni 15 cm paksune jääkiht ja kümned harrastuskalurid sammusidki üsna julgelt järvele. Mõned neist aga liiga kaugele ja kauaks. Hommikune lõunatuul hakkas päeva peale pöörduma läände, õhtupoole aga põhja ning hakkas jääd katki rebima. Õhtuks oli järve Emajõe – Omedu – Rannapungerja vahelisel lõigul tekkinud poole kuni ühe kilomeetri kaugusel kaldast ülisuur jääpragu. Ujuvale jääpangale jäänud kalamehi lahutas kaldajääst kuni neli kilomeetrit vaba vett. Laupäeva õhtul asusid piirivalvurid hättajäänud kalamehi päästma. Tartumaal Kolkjas õnnestus neil üksteist ja Jõgevamaal Omedus viis hädalist tuua kaldale paadiga, kuid Ida-Virumaal Tammispääl läks harrastuskalurite päästmiseks vaja helikopterit. Öö hakul lennutatigi neli kaua jääpangal külmetanud ja heitunud meest kuivale maale. Oma asukohast märkuandmiseks ja sooja saamiseks tuli õnnetutel kalameestel põletada ära ka tuulevarjuks kaasavõetud kalastustelgid.
Kutselised kalurid veel jääle ei lähe
Kalapüügiga oma igapäevast leiba teenivad kutselised kalurid iga hinna eest ja ilmaga ikka järvele ei kipu. “Kohalikud kalurid juba teavad Peipsi omapära ? ilmamuutuste ja tuulega kisub siin jää praguliseks. See talv polegi meil veel lasknud järvele kala nõutama minna. Parematel aastatel oleme saanud juba novembris jääle. Mullu piirduski Peipsi kalurite püügiaeg vaid kuue ja poole kuuga, seda piiratud püügikvootide ja ilma tõttu. Kuigi 2006. aasta püügilimiit oli täis, tohtinuks tänavuse kvoodi arvelt jääalust püüki siiski teha, kuid Eesti-Vene kalanduskokkuleppe kohaselt polnud see avavees lubatud. Nii ongi paar kalakuud läinud sooja ilma tõttu kaduma. Jaanuari esimesel poolel said kalurid suuresilmalised võrgud siiski korraks märjaks kasta. Erilist saaki aga ei tulnud: paadi põhja sai tõmmata vaid õige veidike kala,” nentis Peipsi vesikonna Kalurite Liidu esimees Urmas Pirk. Jää kogub paksust ja ehk juba nädala lõpus sõidavad kutselised kalurid järvest koha, haugi, latikat ja lutsu nõutama.
Turvalisus eelkõige
Teada tõde, et esimeste külmadega veekogudele tekkinud jää on alles õhuke ja habras ning inimes(t)e raskuse all kerge purunema. “Eelkõige tuleb jäälemineku ohtudest rääkida lastele. Veekogude läheduses ei tohi neid omapäi jätta. Jääle minnes tuleb ohutusnõudeid täita nii noortel kui vanadel,” rõhutas Lõuna-Eesti Päästekeskuse Jõgevamaa osakonna juhtivspetsialist Tõnu Vare. Jääle minnes soovitab ta kaasa võtta jäänaasklid, mis aitavad läbi jää vajunut august väljaronimisel. Samuti oleks hea, kui seljakoti külgtaskus on paarkümmend meetrit tugevat nööri, mille üks ots on koti külge kinnitatud. Õnnetuse korral saab selle abistajani visata. Samuti võiks seljakotis olla kilekott vahetusriietega ? see kotike aitaks vettekukkunut veidi aega ka vee peal hoida. Talvel kalal olles pole ka päästevest mingi liialdus ja jääl olles kaitseb see ka külma tuule eest. Lisaks kompassile võiks kaasa võtta ka vile ja tuletegemisvahendid, et õnnetuse või järvel eksimise korral saaks päästjatele märku anda. Turvalisuse eest tuleb eelkõige ikka ise hoolt kanda, ega alati pole päästjaid kohe käepärast võtta. Parem karta kui hiljem kahetseda.
ARDI KIVIMETS
