Veel mõnda aega on Eestimaa valdavalt tagasihoidlikku tooni maastik värviline. Kollaselehelised kased, säravpunased haavad tumedate kuuskede või mändide taustal ja nende sees tähelepanu köitvate maamärkidena marju täis pihlakad. Enne, kui kogu maastik jõuab kirjuks minna, annavad sellele värvi just marju täis pihlakarühmad ja üksikud puud. Tänavu oli marju palju ja pihlakad hakkasid eriti hästi silma.
Harilik pihlakas kuulub roosõieliste sugukonda pihlakate perekonda.
Eestis kasvab looduslikult kolme pihlakaperekonna liiki: harilik pihlakas, pooppuu ja tuhkpihlakas. Tuhkpihlakas on meie looduslikest pihlakaliikidest kõige haruldasem. Tuhkpihlakat kasvab looduslikult vaid Saaremaa lääneosas.
Hariliku pihlaka areaal on ulatuslik. Teda leidub looduslikult Euroopas, Krimmis, Kaukaasias, kuid puudub Siberis. Kasvab looduslikult peamiselt segapuistutes, nende servadel, puisniitudel.
Noores eas on küllalt varjutaluv, kasvades muutub aga valgusnõudlikuks. Mullastiku suhtes ei ole eriti nõudlik
Kiirekasvuline puu
Pihlakas on küllalt kiirekasvuline. Võib saada 8-100, harva ka kuni 300 aastat vanaks.
Harilik pihlakas on 10-15 (20) m kõrgune puu, tüve läbimõõt kuni 30 -40 cm, kasvab ka põõsakujulisena. Eestimaa jämedamad pihlakad kasvavad Hendrik Relve andmetel Viljandimaal Paistu vallas (1, 3 m kõrgusel ümbermõõt 2,13 m ) ja Lääne- Virumaal Tamsalu vallas Uudekülas (ümbermõõt 0,8 m kõrguselt 2,35 m). Eesti kõrgeim 20 m kõrgune pihlakas kasvab Otepää lähistel.
Lehed on paaritusulgjad, lehekesi 11-15, piklikud, ebaühtlaselt saagja või kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad ja 1-2 cm laiad, teritunud tipuga.
Marju kasutatakse ravimina
Pihlakas õitseb mais-juunis väga rikkalikult ja peaaegu igal aastal. Õied on valged, mõrumandli lõhnaga, koondunud suurtesse tihedatesse kännastesse, mille läbimõõt on 5-10 cm. Vili on kerajas kuni 1-1,5 cm läbimõõduga. Loodusteaduslikult nimetatakse seda õunviljaks. Punased või oranžpunased marjad valmivad septembris.
Hariliku pihlaka ladinakeelne nimetus tähendab eesti keelde tõlgituna “linde meelitav pihlakas”. Seda ta tõesti ongi. Vaid väga viljaderohkel aastal jäävad marjad talveks külge. Enamasti on puud sügise alguseks juba paljaks söödud. Ornitoloogide arvates on pihlakamarjad oluliseks sügiseseks toiduks poolesajale linnuliigile.
Pihlaka marju kasutatakse ravimina. Neid korjatakse septembris enne ja pärast öökülmi ning kuivatatakse. Kuivatatud marjadest võib valmistada teed, kuid võib ka niisama süüa. Nad leevendavad vitamiinipuudust, soodustavad neerude tegevust ning aitavad köha ja maokatarri vastu.
Viljad sisaldavad neli kuni kaheksa protsenti mitmesuguseid suhkruid, karotiini, õun- ja sidrunhapet, parkaineid jm. Neid kasutatakse toiduainetetööstuses, kuid ka kodustes tingimustes mahla, veinide, keediste jne valmistamiseks.
Puit on punakaspruun, võrdlemisi kõva, raske. Pihlaka puitu on talumajapidamistes vähe kasutatud. Sellest on tehtud haamrivarsi ja rehapulki. Nüüdisajal kasutavad käsitöömeistrid pihlakapuitu ehete valmistamiseks.
Harilikku pihlakat kasutatakse dekoratiivpuuna peamiselt kevadise õitsemise ning sügisel väga dekoratiivsete viljade ja punaseks muutuvate lehtede tõttu.
Tal on mitmeid dekoratiivseid teisendeid, vorme ja sorte. Enamnõutavad on maitsvate ja dekoratiivsete viljadega kultuursordid.
Pihlaka leinavorm on hinnatud kalmistutel, kuid ka haljasaladel.
Maagilised toimingud
Marjade rohkus pidi ennustama tulekahjusid, vanatüdrukutele mehelesaamist või käredat talve. Pihlakapuul usuti olevat nõidusevägi. Seepärast pidi vanasti karjase kepp olema pihlakast, et hunte karjast kaugemal hoida. Kuigi huntide arvukus on Eestimaal vähenenud ja loomakarjugi maastikul harva näha, võiks vanarahva tarkust katsetada.
Kui kari kevadel esimest korda läbi pihlakatest värava laudast karjamaale aeti, pidi toiming kindlustama karjaõnne. Kui kalavõrgud tõmmati enne kalaleminekut läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, pidi see kindlustama kalaõnne.
Pihlaka maagilise jõu põhjenduseks tõi rahvas tihti selle, et pihlakamarja otsas on viiskand (viisnurk). See märk on olnud Euroopa rahvaste seas laialt tuntud kui nõiamärk.
Eestlane on koduväravasse istutanud pihlaka. See pidi kodule õnne tooma. Samuti arvati, et kodu lähedal kasvav pihlakas kaitseb maja äikese eest.
Kuidas pihlakast karjasekeppi teha
Kepp tuleb võtta paigast, kus kolme mõisa piirid kokku saavad. Lõigata on vaja suure neljapäeva hommikul enne päikesetõusu. Kepile tuleb uuristada ümberringi 3 viisnurka (rahvakeeles viiskanda). Viiskannad peavad asetsema nii, et nende nurgad kokku puutuvad.
Kevadel esimest korda karjaga välja minnes peab karjane võtma mütsi peast, panema selle kepi otsa ja käima kolm korda ümber karja. Siis olla kari sügiseni huntide eest kaitstud.
Üles kirjutatud Äksis 19. sajandil
ENE ILVES
