Pühapäevaste parlamendivalimiste tulemused näitasid mitme kandi pealt, et Eesti poliitilised parteid, eriti valitsusse kuuluvad erakonnad, ei tunneta rahva tegelikku meeleolu. Koalitsioonierakonnad, olles juba ette kaljukindlad oma edus ka neil valimistel, ei aktiviseerinud piisavalt rahvast valima minema. Valitsuses olevate erakondade ülesanne oleks see kindlasti pidanud olema. Oldi veendunud, et eelmiste valimiste edu jätkub, eriti kui kampaaniaks ei pea rahaga koonerdama.
Rahvas pole sotsiaaldemokraatia kasuks otsustanud
Teisest küljest, ka sotsiaaldemokraadid ei tunneta rahva tegelikku meeleolu, kui arvavad peale valimisi antud intervjuudes, et rahvas on järsku oma meelt muutunud ja otsustanud sotsiaaldemokraatia kui poliitilise suuna kasuks.
Tegelikke valimistulemusi mõjutavaid tegureid peaks ilmselt otsima mujalt kui poliitilise suundumuse järsust kursimuutusest.
Kindlasti mõjutas valimistulemust kõigi aegade madalaim valimisaktiivsus. Tundub, et need valijad, kes oli saanud kriitilised sõnumid Euroliidust ja kes olid sattunud eitamise ja vihkamise õnge, ise valima ei läinud.
Samas ? kuidas loota valijate kõrgemat aktiivsust olukorras kus kõik erakonnad peale sotsiaaldemokraatide otsisid ei-valijaid (eurokriitikuid)? Jõgevamaa valijate aktiivsus oli Tallinna järel Tartuga samal tasemel.
Kampaaniates polnud positiivset sõnumit
Seega ebaõnnestusid suuresti need erakonnad, kes polnud oma kampaaniat positiivsele Euroopa-hõlvamisele üles ehitanud. Võib öelda, et nende valimistega langes kokku visioon eestlastest, kes tahaksid minna Euroopasse iseka, omakasupüüdliku ja trotsliku väikerahvana ? kes läheks sinna läbi murdma, krooni kaitsma, uusi reforme tegema, vanadele liikmesriikidele kohta kätte näitama. Sellise suunitlusega kampaaniad jätsid rahva külmaks ja ei toonud valimiskastide juurde.
Rahvas otsustas seekord suurel määral mitte meie poliitikute lubaduste, vaid seniste tegude järgi. Hinnang kandidaadile anti selle järgi, kes on rahvusvaheliselt ennast suutnud tõestada ja kes on samal ajal ka väärikas Eesti esindaja.
Reformierakond sai oma koha tänu Toomas Savile, kes on tunnustatud renomeega poliitik (töötanud pikemat aega parlamendi spiikri ja asespiikrina), samuti tänu sellele, et reformierakonnal on selgepiirilisem ja väljakujunenum toetajaskond.
Ka Isamaaliit sai oma koha tänu sellele, et neil oli välja panna soliidne rahvusvaheline esinumber, aga ka sellele, et kampaania oli küllalt neutraalne (vähemalt mitte negatiivse sõnumiga). Ka Isamaaliidu toetajaskond, kuigi mitte eriti arvukas, on üsna kindel oma erakonnale. Nad teavad, et nende toetajaskond on muutunud küllalt väikeseks ning tänu sellele mobiliseerivad oma vähesed jõud maksimaalselt.
Ilves – kõige rahvusvahelisem mees
Sotsiaaldemokraatide sõnum oli küll kodukootud (mõned nimetasid nende TV reklaamiklippi koduvideoks), aga siiski positiivse tooniga. Nende esinumber valimistel aga on ?kõige rahvusvahelisem mees? kõigist 95 väljapakutust.
Res Publica ja Rahvaliit ebaõnnestusid ilmselt eelkõige selle tõttu, et neil ei olnud pika staa?iga ja rahvusvaheliselt väga tuntud esinumbreid, aga ei ole ka välja kujunenud oma kindlat elektoraati ? nende poolt on hääletanud suur osa inimesi, kes enne valima minekut ei ole oma valikus väga kindlad.
Kui kõrvutada septembrikuist Euroopa referendumit ja europarlamendi valimisi, siis on vajalik teha paar võrdlust. Septembris 2003 oli rahvale selge referendumi põhisõnum – Eestile oli antud võimalus määratleda end kaasaegsel Euroopa geopoliitilisel kaardil. Eesti liitus majanduslikult ja õiguslik-poliitiliselt ühe ühtsema tsooniga maailmas. Selle kinnituseks oligi veenev jah-sõna rahvahääletusel, kus otsustati Eesti ühinemine Euroopa Liiduga Mis oli aga äsjalõppenud Euroopa Parlamendi valimiste sõnum? Rahulikku, stabiilset, järskude hinnatõusudeta ja tööga kindlustatud elu ei lubanud keegi peale sotsiaaldemokraatide.
Peale selle, kui rahvas on teinud referendumil põhimõttelise otsuse kuuluda sellesse ühendusse täieõigusliku liikmena, tahaks rahvas juba euroopalikku (osalus)demokraatiat ja isiklikku heaolu vähemalt tulevikus loota. Kuigi Euroopa Liiduga liitumisest on aega kulunud veel vähe, tahetakse näha neid võimalusi, mis on selle otsusega tekkinud. Nende võimaluste kaalumisega pole aga tõsiselt tegeldud, eelkõige valitsuskoalitsiooni erakondade poolt. Kogu ?aur? on läinud kohaliku poliitilise kemplemise peale. Seejuures pole Res Publica viga mitte uute ja hädavajalike ideede puudumises, vaid võimetuses haarata kaasa aktiivseid inimesi.
Lõpuks ei saa ka mainimata jätta, et Eestis mõjutas Euroopa-referendumi positiivset tulemust ja samuti ka Europarlamendi valijate hoiakuid kõige enam inimeste majanduslik heaolu ja üldine rahuolu. Rahulolematud, keda ei ole sugugi vähe, väljendasid seekord oma minnalaskmismeeleolu, kuna küsimuse all ei olnud enam Eesti saatus põhimõtteliselt. Küsimuse all oli ainult see, kas esindab Eestit see või teine saadik, mis ei ole enam eksistentsiaalse värvinguga küsimus. Üldistatult võiks öelda, et mida rohkem inimesi on rahul eluga Eestis, seda enam on Eestil võimalusi olla tervikuna edukas. Seda kinnitasidki pühapäevaste Europarlamendi valimiste tulemused.
Vaatamata kõigele oli ju tulemus rahvusvahelises plaanis hea ? Eestit esindavad Brüsselis väärikad ja hea rahvusvahelise suhtlemiskogemusega inimesed, kel muide kõigil Euroopas kasutatavad keeled suus.
AKSEL KIRCH,
Euroopa uuringute instituudi direktor
