Täpselt nädal tagasi olid Kaarepere jalgpalliväljakul vastamisi SK 10 Premiumi ja Petseri spordikooli jalgpallitüdrukud. B-vanuseklassi Eesti meistrivõistluste sarja kuuluva mängu võitsid tulemusega 9:0 SK 10 Premiumi neiud. Ent eelkõige võitsid sõprus ja koostöö.
Kui Tartu, Palamuse ja veel mitme paiga tüdrukutest koosneva SK 10 Premiumi B-klassi naiskonna treener Kalev Kajak mulle esimest korda rääkis, et nad Eesti meistrivõistlustel Petseri tüdrukutega mängima hakkavad, mõtlesin esimese hooga, et vahepeal on mingil sõjakal või rahulikul moel taastatud Tartu rahu järgsed Eesti piirid, aga mina olen selle kogemata maha maganud. Selgub siiski, et Petseri kuulub endiselt Venemaale, ent Eesti Jalgpalli Liit on käima tõmmanud Euroopa Liidu naabrus- ja partnerlusprogrammist rahastatava piiriülese koostööprojekti, mille raames osalevad viis Petseri noortevõistkonda nii tänavustel kui ka tuleva-aastastel Eesti meistrivõistlustel.
17. mai õhtul on Petseri piigad Kaareperes kohal. Paraku on neid vaid üheksa. Mis tähendab, et neil pole täit võistkondagi välja panna, vahetuste tegemise võimalusest rääkimata. Enne mängu internetist infot kiigates olen teada saanud, et nii Pärnu jalgpalliklubi kui ka FC Ajax Lasnamäe on Petseri tüdrukuid armutult nahutanud (0:15 ja 0:13). Eesti ja Venemaa jalgpallitraditsioone arvestades peaks vist olema vastupidi?<p />
Kaarepereski näivad sündmused arenevat sama rada. Peaaegu kogu mängutegevus toimub sellel väljakupoolel, kus asub Petseri tüdrukute värav. Samas ei saa öelda, et külalised vaatamata arvulisele vähemusele visa vastupanu ei osutaks. Ning nende väravavaht on päris tõsiseltvõetav puurilukk. Ega meie piigad tema elu ka väga keeruliseks tee, vaid kipuvad löömagi talle hästi kättesaadavaid palle.
“Mida te sellest väravavahist soojendate!” hõikab treener Kalev Kajak. “Söötke parem vastase mängijatele, need löövad palli ise väravasse!”
Kuulake vanameest!
Kajak oleks justkui selgeltnägija, sest umbes kahe minuti pärast satubki pall Petseri tüdrukute kätte ja need põrutavad selle väravaaluses rüseluses kogemata oma väravasse.
“Te kuulake ometi, mida vanamees teile räägib!” hüüab Kajak hoolealustele võidukalt.
Kui võõrustajate treener jagab mängu ajal pidevalt häälekaid ja tükati ka vaimukaid juhtnööre, kusjuures vaheldumisi kahes keeles (Tartust pärit mängijate hulgas on õige mitu vene rahvusest tüdrukut), siis Petseri võistkonnale eraldatud varjualuses istuv naisterahvas ei hõika platsile suurt midagi. Teisel poolajal, kui Vooremaa esindus on sunnitud puhkenud vihma tõttu petserilaste katuse alt “poliitilist varjupaika” paluma (kohalike varjualuses on niigi kitsas), selgub ka tema vaikimise põhjus.
“Oh, ega mina polegi treener, mina olen ainult spordikooli direktor,” ütleb Natalja Kohanova. “Ning jalgpalli eriala meie spordikoolis polegi, meie õpilased on tegelikult kõik kas kergejõustiklased või suusatajad.”
Jalgpalluriteks kehastusid Petseri noored just sellesama projekti pärast, mis toob mitut laadi kasu: võimaldab noortel transpordikuludeta Eestis võistlemas ning treeneritel kogemusi vahetamas käia. Projektiraha eest said noored selga ka võistlusvormid. Ning mis kõige tähtsam — tänu projektile paigaldatakse Petseri staadionile uus murukate. Kui korralik väljak olemas, äkki leiab siis tee Petserisse ka mõni noor tubli treener, kes kohapeal jalgpalli arendama hakkab.
“Et Eesti meistrivõistlustel teeb meilt kaasa kolm poiste ja kaks tüdrukute võistkonda, on Eesti vahet sõitmist nii tihedalt, et kodus pole enam aega ollagi,” ütleb Natalja Kohanova. “Aga uue jalgpalliväljaku nimel oleme nõus pingutama, mis siis, et koduski on meie lastel praegu tihe võistlushooaeg ning koolis käivad ka eksamid. Praegu vaatangi hirmuga, et keegi vihmamärjal platsil ei kukuks. Kui mõni tüdruk vigastada saab ega pääse enam kooli, löövad ta vanemad mu maha!”
Oskused ja dokumendid
Kohanovalt saame ka teada, miks petserilased pooliku võistkonnaga kohale tulid.
“Kõigil lastel pole paraku passe, sest selle muretsemise eest tuleb vanematel välja käia 2500 rubla,” ütleb direktor. “Ka viisa vormistamine on kallis ja aeganõudev protseduur. Nii et võistlema tuleme mitte nendega, kes paremad, vaid nendega, kellel dokumendid korras.”
See-eest on Eesti vahet sõitmine petserilastele päris mugavaks tehtud: piirini sõidavad nad oma bussiga, piiripunktist sihtkohta toimetab nad aga Eesti Jalgpalliliidu tellitud buss. Kui piiripunkti peavad läbima ainult inimesed, võtab protseduur kordades vähem aega.
Kohanova arvates on see, et eesti ja vene treenerid ja noorsportlased omavahel jälle rohkem suhtlema hakkavad, väga tore. 35 aastat spordikooli juhtinuna mäletab ta veel neid aegu, mil pidevalt üksteise juures võistlemas ja muidu külas käidi.
Vahepeal on asjad platsil arenenud omasoodu: esimesel poolajal löödud neljale väravale lisavad väljakuperenaised veel viis ning lõpuvileks on seis 9:0 nende kasuks. Märkimisväärse panuse on suurde skoori andnud kolm platsil olnud Palamuse neidu: nii Kadi Suits, Annaliis Strigin kui ka Cathreen Selgis on löönud palli väravasse kahel korral. Esimesel poolajal SK 10 Premiumi väravat kaitsnud Palamuse neiu Karin Makkari lubas treener aga üldse koju ning pani teiseks poolajaks teda asendama väiksemate kogemustega mängija: Karini potentsiaali polnud lihtsalt mõtet raisata.
Kalev Kajaku arvates olid Petseri tüdrukud suurele kaotusele vaatamata väga visad ning võitlesid iga palli eest.
“Üheksa vastase vastu mängides oleks meie võit pidanud veelgi suurem olema,” ütles Kalev Kajak, ent jäi oma hoolealuste etteastega siiski üldjoontes rahule.
Cathreen Selgis on mängu tulemusega samuti rahul, ent mitte väljaku olukorraga. Muru on tema sõnul ebatasane ning pall kipub aukudest õhku hüppama. See segab aga normaalset mängimist. Vihma tõttu oli väljak libe ka.
“Minule vihm tegelikult meeldib,” tunnistas Annaliis Strigin. See, et järgmisel päeval tuleb osaleda nii kooli spordipäeval kui ka Tartus toimuval jalgpallitreeningul, ei tekita temas aga vähemasti hetkel mingit vaimustust: praegu tahaks ta ainult puhata.
RIINA MÄGI
