Peterburg – Petrograd – Leningrad –Peterburi. Selline on selle linna nimede jada, mida meie põlvkond tundis ja teadis Leningradina. Nimetus Petrograd oli kasutusel 1914 – 1924. Seejärel nimetati linn Leningradiks ja pärast 1990. tagasi Sankt-Peterburiks, millist nime kandis ta enne 1914. aastat.
Selliseid nimesid kandnud linnaga on kogu Eesti ja eriti meie Peipsi äärne elanikkond olnud seotud juba rohkem kui 100 aastat.
Peterburis kuni 100 000 eestlast
Nagu eespool öeldud, oli 19. sajandi keskel juba väljaränd Venemaale alanud ja ka Peterburgi läksid inimesed meilt tööd- teenistust otsima. Minu isa vanem õde Adele Kask oli ka seal, tutvus eestlasest mehega, abiellusid ja tütredki sündisid seal. Tütred oma eestlastest meestega sattusid aga Teise maailmasõja eest Eestist põgenedes Kanadasse. Noorema tütre tütar abiellus seal veel eestlasega, kelle esivanemate hulgas võis olla juba rootsi verd (nad olid pärit Eesti põhjarannikult). Noored läksid Ameerika Ühendriikidesse elama. Nende poeg on samuti Ameerika Ühendriikides, abielus tõmmunahkse kauni hindulannaga ja neil on kaks poisijõmpsikat. Siin teile veel üks näide rahvuste jagunemisest-segunemisest. Mis rahvusest need poisid nüüd siis on? Vist lihtsalt ameeriklased, kes räägivad ameerika inglise keelt.
Petrogradis elas koos seal teenivate sõjaväelastega enne revolutsiooni erinevate arvamuste järgi 80 000 kuni 100 000 eestlast. Nende seas olid ka isa Osvald Kask ja 14-16-aastane neiu Kati Kuusk, kellest hiljem sai minu ema. Ilmselt oli selleealisi veel Kasepäält Petrogradis ja ka linna lähikonnas. Ema Kati oli ühes õmbleja perekonnas abiliseks-jooksutüdrukuks, kes viis ka klientidele valmisõmmeldut koju.
Revolutsioon ajas koju
Revolutsioon oma korratuste ja toidupuudusega ajas aga enamuse eestlastest koju tagasi ja nii tulid koju ka minu vanemad.
Isa oli küll enne veel seigelnud – kaubelnud koos õe Adelega mööda Venemaad kuni Saraatovini välja, vahepeal kodus käinud, uuesti tagasi läinud ja siis lõplikult kodukülla naasnud.
Piiriületamiseks oli isa ise “spravka” kirjutanud, sest kirjaoskus oli olemas ja ega siis mingeid pitsateid ei olnud ega eriplanke. Tunnistus kirjutati vihikulehele käsitsi ja mingi ametinimetusega allkiri ja – anna minna!
Kati Kuusk oli pärast Petrogradist naasmist paar aastat Mustvees õmblemist õppinud ja oli 1923. aastal isaga abielludes igati valmis lapsi kasvatama ja riidega peret katma.
Seda õmblemisoskust läks muidugi pidevalt vaja, aga eriti sõjajärgsetel aastatel, kui ei olnud saada ei mingit riidetükki ega jalanõusid. Vanadest riidetükkidest lõigati välja terved osad ja kombineeriti lastele kokku pluusid-kleidid. Naabrinaistel aitas ta samuti tüdrukutele riideesemeid kombineerida. Muidugi oli ta õppinud ka lihtsamat kudumist ja heegeldamist. Heegeldamisoskus tuli talle meelde alles pärast isa surma ja üle jõu käiva majapidamise lõpetamist, tütar Viivi juures elades. Siis kukkus ta meile kõikidele mälestuseks laualinikuid heegeldama ja need meenutavad meile nüüd ema.
Ta oli üldse väga terane ja teadmishimuline naine, arukas ja arenenud. Luges läbi kõik laste raamatukogust toodud raamatud ja kooliraamatud olid laste õppimise käigus niikuinii läbi töötatud. Luges kuni elu lõpuni, kuulas raadiot ja jälgis TV – uudiseid, oli jooksvate uudistega kursis ja jagas kogu elufilosoofiat meist, kõrgema hariduse saanud lastest, vaata et paremini.
Kõrgem tehniline haridus Peterburist ja Riiast
Nagu eespool mainitud, elas 1917. aastal Peterburis palju eestlasi. 1917. aasta 8. aprillil toimus siin eestlaste meeleavaldus/rongkäik, milles arvestati osalejaid üle 40 000 inimese, nende seas sõjaväelasi üle 10 000 ja ka 30 sõjaväeorkestrit. Selle demonstratsiooni tulemusena kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus 1917. aasta 12. aprillil Eestimaa autonoomia seaduse “Eestimaa ajutise seaduse” nime all.
Eestimaal ei olnud sel ajal ühtegi kõrgemat tehnikakooli. Eesti insenerid ja agronoomid olid õppinud ja õppisid siis Riias, Peterburis või siis välismaa tehnikumides ja tehnikaülikoolides. Nii oli juba XIX – XX sajandi vahetusel Peterburis Eestist tehnikaüliõpilasi .
1917. aastal, pärast Oktoobrirevolutsiooni sai Eestis hakata mõtlema iseseisvuse peale läbi Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu. Sakslaste ja venelaste vahel käis omakorda võitlus nagu mitmel korral varemgi ajaloos.
1918. aasta 9. novembril kuulutati pärast Wilhelm II troonilttõukamist Saksamaal vabariik välja.
1918. aasta 13. novembril oli Venemaa tühistanud Brest-Litovski rahulepingu ja valmistus vallutama Baltimaid.
1918. aasta 22. novembril lõid sakslased veel enamlaste pealetungi Eestisse tagasi, aga siis taandusid ja enamlased vallutasid 25. novembril Pihkva ja 28. novembril Narva.
1918. aasta 29. novembril kuulutati Eestis välja sundmobilisatsioon, mis pani aluse Eesti Vabadussõja Rahvaväele.
Detsembri lõpuks 1918 olid enamlased vallutanud Tartu, Tapa ja 1919. aasta 2. jaanuaril oli rinne jõudnud umbes 35 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Vabadussõja käigus jõuti lahti saada sakslastest, vallutati enamlaste käest tagasi Tartu, Võru, Valga jne. Selles olid suured teened ka Peterburist kodumaile tulnud eestlastel.
SULEV KASK
