Tegelmannid on Jõgevamaal tuntud perekond. Nii Tiina kui ka Arne on Jõgevamaal kultuuri korraldanud neljakümne aasta ringis. Ka nende noorem põlvkond, tütred Liisi ja Kadri, on esinejad ning kultuurikorraldajad.
Ometi pole ei Tiina ega Arne siitkandist pärit. Tiina juured on Tori vallas Pärnumaal ja ta on täiesti maalaps.
„Palju tuli jala kõndida, et algkooli jõuda. Palju tuli hiljem kõndida ka selleks, et jõuda bussile ja põhikooli. Isa ja ema olid mul läbi-lõhki põllumajandustöötajad,“ meenutas Tiina, kelle kahest vennast, kellest said samuti põllumajandusinimesed, on siiani elus noorem.
„Need tööd, mis olid kodus ette nähtud, tegin rõõmuga ära. Lehma edasipanek, jootmine ning vahel isegi lüpsmine. Peenarde rohimisest rääkimata. Need asjad olid osa meie elust,“ rääkis ta. Ometi jätkus Tiinal loomingulist indu: „Meie lapsemeelne sõpruskond, tore külalaste punt, tegi ikka teatrit. Koolis õnnestus pääseda etlejate konkursile võistlema, pärast seda läks see kihk ja hoog suuremaks, tekkis tahe välja lennata sellest põllumajanduskeskkonnast.“ Üheks innustajaks oli sugulane, raadiohääl Juhan Virkus, kes ikka vahel külas käis.
„See oli imelik aeg. Kui praegu tagasi mõtlen, siis tundub, et lapsepõlv oli kuidagi omapäi. Pere oli ikkagi olemas, aga vanematel oli väga oluline sovhoositöö. Siiani kaiguvad kõrvus kummalised arvelauahelid, ema pidi tihtipeale tegema töölehti ning arvelaud klõpsus.
Üksteisehoidmine ulatus ka suguvõsasse. Kui ema-isa meie hulgast ära läksid, tuli teine aeg ja arusaamine ning kokkusaamised lõppesid nende äraminekuga. Nende järgi ma küll igatsen,“ rääkis Tiina.
Tema koolitee jätkus Vändra keskkoolis ja pärast seda Viljandi kultuurikoolis.
Arne Tegelmann on sündinud hoopis Türi linna lähedal Rikassaare külas Lilleaasa talus. „Meid oli seitse õde-venda, mina olen neist kõige noorem. Kahjuks on kaks venda juba lahkunud. Emal-isal oli viis poega ja kaks tütart. Minu vanemad olid veel tsaariaegsed inimesed, sündinud 20. sajandi alguses,“ rääkis Arne, kelle elus samuti Tori-nimeline paik oluline on.
„Käisin Tori koolis, Türi külje all. Türile läksin keskkooli, lõpetasin selle aastal 1976 ja olin aastakese seal tööl. Siis Nõukogude armee ja kui tagasi jõudsin, läksin Viljandi kultuurikooli õppima,“ võttis Arne kogu varasema eluperioodi hästi lühidalt kokku.
„Minu päritolupere – nagu ikka maainimesed. Vanemad olid varem talu pidanud, kolhoosikorra tulles kolhoosi läinud ja seal töötanud. Vennad-õed samamoodi. Ma ei oska öelda, kuidas mul kultuurihuvi tekkis. Tori algkoolis tehti kõike nagu ikka. Oli vaja laulda, näitemängu teha, orkestris pilli mängida, oskasid seda siis või mitte. Kui mitte muud, siis trianglit lüüa või vilepilli puhuda sai ikka. Türil tehti kõike umbes samamoodi. Aga seal oli suurem kultuurimaja. Käisid kontserdid, etendused ja teatrid. Neid käisime vaatamas, sealt võib-olla tekkis mõte kultuurivaldkonnaga tegelema hakata,“ rääkis ta.
Ühine lugu algas Viljandis
Tiinale oli Viljandi kultuurikooli ja sealsed õpetajad väga olulised. „Tuntud näitleja, luuletaja ja pedagoog Elle Eha Are oli minu jaoks väga tähtis. Temalt tulid paljud väärtused, mis on mind kandnud nii tööelus kui ka isiklikul teel. Ta kasvatas mu ikka päris suureks. Meil oli valida näitejuhtimise ja kultuurikorralduse vahel. Valisime tema innustusel pea kõik näitejuhtimise, meil olid väga suured unistused. Ikka lavale oli vaja minna.
Aga paksu nahka ma sealt küll ei saanud, seda pole mul siiani,“ tõdes Tiina Tegelmann.
1979. aasta sügisel algas nende ühine lugu. „Kui mina hakkasin juba kooli lõpetama, astus sinna ka Arne. Ta oli niisugune lõbus sell, on seda tegelikult tänaseni. Tema maailmavaade ja arusaam maailmast on sellised, et tal on palju kergem ilmas elada. Mitte, et sisemisi pingeid ja muid selliseid asju ei oleks, aga ta võtab neid teisiti.
Arne oli kummaline sell ja omade väärtustega. Koolis käies olid tal oma raamatud lihtsalt pearätikusse keeratud. Tuli kodust alati ema küpsetatud kaneelikuklitega, mis olid superhead. Ei tea nüüd, kas kaneelikuklid, või Arne … ilmselt kõik kokku. Mind võlus tema andekus, tema mõttelend ja see, et ta ei anna kunagi alla. Ja ma näen tänaseni, et temal on paks nahk olemas,“ rääkis Tiina.
„Tiina oli kultuurikoolis ees ja hakkas juba kooli lõpetama. Aastal 1979 me seal kohtusime ja 1980 abiellusime,“ meenutas Arne.
„Suunamisega sattusin kohe väga suurele kultuuripõllule – Palamusele. Kui tollane rahvamaja direktor Merike Kull tuli Viljandi kultuurikooli töötajaid värbama, olid minul käpad püsti, et mina tulen. Kust see julgus tuli, ei tea.
Palamuse köitis sellega, et oli Pärnumaast kaugel ja uus maa. Tahtsin kõike ise teha. Ning vaieldamatult oli see juba siis omaette kultuurimärk. See kultuuriline maastik oli nii võimas ja olemas olnud ajast aega,“ rääkis oma Palamusele jõudmisest Tiina.
Lihtne kodu Palamusel
Arne kolis ka Palamusele, läks Jõgevale tööle ja õppis kaugõppes edasi. Tiina Tegelmann töötas 25 aastat Palamuse rahvamaja kunstilise juhi ja juhatajana, hiljem Tabivere valla kultuurijuhina ning Jõgeva maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonnas.
2017. aasta algusest on ta Kuremaa lossi perenaine, ehk SA Kuremaa turismi- ja arenduskeskus juhatuse liige.
Peale Viljandi kultuurikooli on Arne lõpetanud ka Tallinna ülikooli kultuurinõuniku erialal. „Tööd alustasin Jõgeval, nõndanimetatud kultuuriosakonnas. Õigemini Jõgeva rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee kultuuriosakonnas, mis korraldas kultuuritööd Jõgeva rajoonis. Rahvatantsupeod, -õhtud ja igasugused suuremad kultuuriüritused rajoonis. 1984 tulin Palamusele, sest Merike Kull, kes seni oli rahvamaja juhataja, läks lapsepuhkusele. 1994. aastast läksin maavalitsusse tööle kultuuriosakonna juhatajaks, hiljem olin kultuuri- ja spordinõunik. 2002. aastast olen esimesest aprillist muuseumis, nüüd juba neljandat ametiaega direktor,“ rääkis Arne enda töökäigust.
„Algul oli kõik väga lihtne, meil oli väike korter rahvamaja peal – tubaköök. Seal sündis meie esimene laps. Kõik oli väga algeline, aga väga põnev. Ilmselt oli jõudmist, tahet ja soovi rohkem, see oli nii lihtne ja loomulik. Praeguses ajas ei ole seda hakkamasaamist nii palju, on vist mugavusse ära kadunud,“ kõneles Tiina.
„Siis kolisime majja, kus olid õpetajate korterid, seal sündis Kadri. Hiljem elasime mõnda aega mugavustega korteris, nn Palamuse Mustamäel, aga otsisime ikka kogu aeg seda oma kohta. Lõpuks me siis siia Imukvere külla selle koha 1990. aastal ostsimegi,“ meenutas Arne. Nimi, Lilleaasa, tuli kaasa Arne sünnikodust, mis just sellist nime kandis. Sel ajal oli lubatud niimoodi talukohale nimi panna.
Liisi on Tegelmannide peres 9. veebruarist 1981. „Ma arvan, et mäletama hakkan ikka 80. aastate teisest poolest. Enamasti on mu mälestused seotud kultuurisündmustega ja vanemate tööga. Lasteaiamälestusi mul peaaegu pole. Pildid on, ju ma siis ikka käisin seal,“ muigas Liisi, kelle mälus on nii Palamuse kultuurisündmusi, külalisi, kes Palamusel käisid kui ka Palamuse kultuurirahva sõite mujale. „Olin 5–6-aastane. Palamuse lauluväljakul esines ansambel Monarh, laulis Raul Palsner. Korjasin Amme jõe kaldal kollaseid lilli, viisin peale igat laulu neid lavale ja kinkisin Raulile. Ju ma olin seda näinud, kuidas esinejatele peale etendust lilli viiakse,“ meenutas ta ja pidas oluliseks, et väikesele inimesele pakuti väga olulisi hetki ning silmaring laienes tohutult.
„Kui veidi suurem olin, esines Palamusel Henry Laks, väikesele tüdrukule muidugi suur vaimustus. Pidin sel ajal Tallinnasse laagrisse minema. Ja Tallinnasse saadeti mind siis ansambli bussiga. Lepiti kokku inimesega, kes mulle Tallinnas vastu tuli. Mäletan siiani seda tohutut elevust – muusikutega koos bussis,“ rääkis Liisi.
Liisi Tegelmann õppis Palamuse koolis esimesest kuni kaheteistkümnenda klassini. „Mul oli väga tore klass, suurepärased klassikaaslased ja väga head klassijuhatajad nii algkoolis kui ka hiljem. Ludmilla Luikme oli väga range, aga minu meelest oli see minusugusele tõeline kingitus. Hiljem oli klassijuhataja Lea Isotamm, väga kultuurilembene ja mõjutas sedaviisi päris palju. Nad olid väga aktiivsed organiseerijad ja koolil olid tugevad traditsioonid. Pakuti mitmesugust tegevust, võtsime kõigest osa. Kuulusin klassi tegutsevasse tuumikusse,“ meenutas Liisi. Näiteringi Liisi klassiga juhendas Palamuse rahvamaja juures algul Arne. Hiljem tegeles näiteringiga Raivo Adlas. „Ühel hetkel hakkasin oma klassiga ise lavastama,“ ütles Liisi.
Mõttelodevust pole vaja
Liisi Tegelmann jätkas oma haridusteed Viljandi kultuuriakadeemias. „Ma ei mäleta, et oleksin mõelnud – mu vanemad käisid seal koolis, ma lähen ka! Nad toetasid, aga ei suunanud.
Raske öelda, kas peamiseks mõjuriks oli perekond või Palamuse üldine kultuurikeskkond, me olime pigem lihtsalt kogu aeg juures kui midagi toimus,“ selgitas ta.
Pärast kultuuriakadeemia lõpetamist viis elu Liisi Tallinnasse. „Töötasin Tallinna reaalkoolis teatriõpetajana. Kuidagi läks nii, et minust sai mõneks ajaks ka põhikooli ajalooõpetaja,“ rääkis Liisi.
Nüüd töötab ta juba neli aastat Noorsooteatris rekvisiitori ja etenduse juhina.
„Saan olla loomeprotsessi juures, anda oma osa või panuse, et pakkuda võib-olla samasugust emotsiooni või elevust, nagu minul kasvõi seal Seitsmenda Meele bussis oli. See on väga loov keskkond,“ on ta oma praeguse tööga väga rahul.
„Draamaõpetajana sain kindluse selles, et inimene ei tohi endale lubada mõttelodevust. Võtsin endale ülesandeks koolis ärgitada inimesi edasi liikuma, mitte jääma lihtsate lahenduste juurde. Inimene on loodud siia ilma mängima, olen selles veendunud. Suurena see mänguvajadus või mängud muutuvad,“ arvas ta.
Ka 1983. aastal sündinud Kadril pole kuigi palju lasteaiamälestusi. „Kui Liisi kooli läks, ütlesin emale, et ei taha enam lasteaias käia,“ meenutas Kadri. „Sain emal kaasas olla, käisin temaga eakate klubiõhtutel ja Palamuse näitemängupidustustel kui käisid kohal trupid üle Eesti,“ lisas ta.
Kadri Tegelmann õppis Palamuse koolis 9. klassi lõpuni ja jätkas Tartus Karlova gümnaasiumis.
„Võtsin siis Palamuselt pärit Aino Kõivu käest laulmise eratunde. Pärast läksin laulmist õppima Elleri muusikakooli. Bakalaureusekraadi tegin juba Hollandis Haagi konservatooriumis, magistri tegin ooperiakadeemias, Amsterdami ja Haagi vahel, oli selline kahe kooli vaheline magistriõpe,“ rääkis Kadri. Palamuse kool andis tema meelest küllalt tugeva põhja, et 16-aastasena omapäi edasi õppima minna.
„Palamuse kooli tuleb kiita, see on väikese kooli suur pluss, et seal on kokkuhoidev kool, väikesed klassid ja kõik tunnevad kõiki,“ ütles Kadri, kes ise kõik kooli pakutud üritused, näitemängud ja õpilasesindused kaasa tegi.
Edasi tuli Kadril kohe väga iseseisvaks hakata. Gümnaasiumi ajal, koos teiste noortega Tartus korterit üürides, tulid oskused oma elu eest ise vastutada ning päris hästi majandada.
„Kui Palamusel õppisin, siis isa-ema aitasid mind ikka. Isa oli olnud ju ühe aasta Türi koolis matemaatikaõpetaja. Tartus mul polnud kunagi tunnet, et vabadus ja suur linn. Teadsin, et õppimises peab kõik tehtud ja korras olema, et kui midagi ette võtad, see tuleb ära ka lõpetada.“
„Oma seltskond tekkis 11.–12. klassis, aga käisime palju siin, linnanoortele meeldis maale tulla. Kõik teised elasid muidugi kodus oma vanematega. Rohkem seltsielu oli Elleri ajal, siis oli klubides käimist. Suuremad peod olid suvel, kui olid Palamuse suvepeod. See küll ei häirinud, et ema ka seal tööl oli. Eks krutskeid ole ikka tehtud, aga kõik jäi mõistuse piiresse,“ meenutas Kadri.
Hiljem, Haagis oli raskem. Nii majanduslikult kui ka harjumise mõttes. „Sain hakkama vanemate toetusega, kultuurkapital aitas ka. Hiljem hakkasid tekkima tutvused ja kontserdivõimalused.
Seal oli rahvusvaheline seltskond, oli klass inglise keelt kõnelevatele õpilastele, nii et kohe ei hakanud keegi hollandi keelt nõudma.
Olen vabakutseline muusik, laulja. Õpetajapaberid tegin ka endale ja annan tunde. Nüüd on see eriti tore, sest praegu on paljud muud projektid ära kukkunud. Vabakutselisena olen harjunud, et vahel on tööd väga palju ja siis jälle mõnda aega pole midagi. Nüüd on pikalt teadmatus, mis kultuurivaldkonnaga üldse saab, eriti Hollandis. Elan Amsterdamis, mul on pere. Elukaaslane Tim on samuti vabakutseline laulja, kohtusime ooperiakadeemias. Oleme koos olnud pea 10 aastat ja meil on väike poeg, aasta ja viie kuune Mikl Arne,“ rääkis Kadri.
Ikkagi ise
„Nad on eelkõige ikkagi ise. Kuskilt maalt reaalsus ja kahe jalaga maa peal olek on kindlasti isalt. Siiski loodan, et minult veidi loomingulisust,“ mõtiskles Tiina oma tütarde iseloomu üle. „Nad said hakkama selles elus, mida kirjeldab märksõna lapsepõlv. Uskumatult tublid. Väga töise kultuurikorraldaja tööelu ja pereelu peale korraga mõtlemine on väga valus teema. Mis ma siin salgan, olen selle ise nii üles ehitanud. Töö on väga oluline. Miks see nii on läinud, on see oma ema eeskuju? Aga seda ma kindlasti ei räägi uhkusega, vaid täna juba valuga. Ei saa midagi tagasi pöörata. Õnn on, et neist on väga tublid inimesed kasvanud. Neid omakorda ümbritsevad praegu suurte väärtustega inimesed,“ täiendas ta.
Kadri Tegelmann seevastu arvab, et töökate kultuuriinimeste lapsena oli tore üles kasvada. „Nad olid küll tihti õhtuti tööl. Õnneks oli mul suurem õde Liisi, kellega kahekesi koos olla. Eks öösiti kolisin vahel Liisi kaissu ja mäletan, et kui trepil vanemate sammud kuulda olid, ajas õde mu üles ja sain joosta enda tuppa voodisse tagasi.
Saime osa paljudest muudest asjadest, millest võib-olla teised lapsed ei saa. Ilmajäämise tunnet küll ei ole,“ meenutas ta.
Liisi mälestuses ei ole väga suurt kohustust vastutada. „Meil lasti olla lapsed, ma ei pidanud oma õe eest vastutama, olema suur või suure inimese ülesandeid täitma. Hoidsin oma õde väga. Loomulikult kaklesime ka, see on täiesti normaalne osa inimeseks kasvamisest. Nii vaidlemine, kätš kui ka emotsioneerimine. Oleme pidanud vanemate töö tõttu olema rohkem kahekesi, õhtuti ja nädalavahetustel, oleme väga kokku kasvanud ja seetõttu väga lähedased,“ selgitas Liisi.
„Teadmine, et on teisi inimesi veel ja nendega tuleb arvestada, on vist peamine, mille enda kodust olen kaasa saanud. Oma lastele olen alati rääkinud, et ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks. Olin küll kõige noorem ja ilmselt kõige rohkem hoitud. Suur pere kokkuhoidmine on sealt tulnud,“ ütles Arne.
Kaev ja elektripost
Ja Tiina täiendas: „Teadlik oli kellatundmise õpetamine ja usaldus algusest peale. Nad on öelnud, et on tänulikud selle eest, et me neid usaldasime. Loomulikult oli see ka kaasaaitamine, aga siiski, jah, teadlik usaldamine. Ma pean ütlema, et keegi neist ei ole usaldusega mänginud.“
Nii nagu Arne õed-vennad siiani tema sünnikoju Lilleaasale, kus praegu elab Arne vanem vend, kokku tulevad, tulevad Tegelmannid ka Imukvere küla Lilleaasa tallu.
„Selle koha näitas meile kunagi proua Ellen Randoja, kes nüüd elab Palamusel. Tiina tundis teda ja küsis, kas ta ei tea mõnd maja, mis elanikke vajaks. Olime käinud ka mõnes teises kohas, aga siin oli ilmseid eeliseid. Oli kaev ja elektripost keset õue püsti, muidu küll üsna võssa kasvanud, sest siin ei elatud vahepeal aastaid. Ei ole mingi põneva looga koht, aga oli Palamuse lähedal, suurest teest kaks kilomeetrit eemal, lähedal elasid inimesed ja siit ei lähe ühtegi teed edasi,“ rääkis Arne.
„Tahaksin seal rohkem olla kui see reaalselt võimalik. Mida vanemaks saan, seda enam hakkan väärtustama hetki, mil oma pere, õe ja vanematega koos olen. Et päriselt koos midagi teha,“ ütles Liisi.
Ja nii loomingulistel inimestel on, mida Lilleaasal ette võtta. Selle aasta augustis avati Lilleaasal Puuluubi kontserdiga oma talu välilava.
„Uuel aastal alustaksime mais ja korraldaksime midagi sügiseni välja,“ hakkas Arne avama talu välilava plaane.
„Mõtteid, keda kutsuda, milliseid kontserte, etendusi või rahvalikke ettevõtmisi teha, meil on. Kõik ei saa kindlasti olema kuulutustega rahvaüritused, mõned on mõeldud nelja lähima küla Imukvere, Varbevere, Toovere ja Ronivere rahvale. Mõned on ka need, kus on kuulutus väljas ja ootame suurt publikut. On esinejal hea ja finantsteema on ka oluline. Alati pole nii, et toetused katavad kõik kulutused, vahel on hea, kui on suurem kõlapind ja rohkem rahvast,“ rääkis Arne.
Kumbki tütardest ei tunnista, et lava just teda arvestades püsti on pandud, aga ürituste korralduses tahavad kaasa lüüa mõlemad.
„Sellele vabaõhulavale saame sättida nelja inimese maailma. See, mis seal toimuma hakkab, saab väga sisukas ja põnev olema. Need neli, kes laua ümber plaane tehes kokku saavad, on kõik väga suured isiksused, kõigil on oma mõtted ja maailm ning sellest peab midagi kokku tulema.
Neli tugevat isiksust on suur jõud arenemise puhul ja sealt tekib tõde, mis toob kohale publiku, need inimesed, kellele see, mis laval hakkab sündima, on mõeldud, hea ja sobilik,“ ütles selle kohta Tiina Tegelmann.
„Tahan väga loota, et nad usaldavad minu kultuurimaitset ja kogemust. Tahan pakkuda ümberkaudsetele inimestele asju, mis mulle endale põnevad on,“ on Liisi päris lootusrikas.
Projektiideid on ka Kadril palju, aga ei tea, kas neid saab rakendada. „Peab uskuma, et asjad lähevad paremaks,“ ütleb ta.
Plaane jätkub tal mujalegi, kui Lilleaasale. „Tahtsin 3. jaanuaril teha kontserti koos tšellist Theodor Singiga. Meil on pandud kokku kava 16.–17. sajandi muusikast, uute seadetega tšellole ja häälele Tõnis Kõrvitsalt ja Ardo Ran Varreselt,“ rääkis Kadri Tegelmann.
ANDRA KIRNA
