Perearstikriis on paraku osa laiemast meditsiinikriisist, millest on pikalt räägitud ja ette ennustatud. Kriis on hirmuäratava kiirusega lähenemas, kuid kriisid on tihtilugu selleks, et elu edasi areneks. Hiljuti tuli teade, et Jõgeval on praksist lõpetamas kogemustega doktor Tiia Lätt ja tuhatkond patsienti peab leidma uue perearsti. Sellised asjad on üheltpoolt tülikad ja häirivad, teisalt on hulganisti põhjuseid, miks selline situatsioon on kujunenud.
Esmalt on küsimus töökoormuse kasvus erakorralise meditsiini osakonnale (EMO), kelle juurde abi saama minnakse. Teiseks on noortel arstidel tõrge hakata ettevõtjaks. Jõgeva haigla juht doktor Peep Põdder ütles, et hetkel on koormus veel talutav, kuid kui perearste palju ära läheb, kasvab see siiski väga suureks.
„Kriis on alati arengu aluseks, sest kui on vaikne ja rahulik, pole ka arengut. Minu teada on ettevalmistamisel seadusemuudatused, mis võimaldaksid haiglal ka perearstipraksiseid pidada. Põhimõte on selles, et väga paljud noored peretohtrid ei taha tegeleda ettevõtlusega, ei soovita tegeleda organisatoorse poolega, vaid soovitakse tulla hommikuti vastuvõttudele. Kust tulevad vahendid, raamatupidamine, see neid väga ei kütkesta.“
Polikliinikute aeg tuleb tagasi
Doktor Põdder leiab, et perearstide puhul on ju tegemist väga laia profiiliga ametiga, kes peavad tundma kogu tervishoiu spetsiifikat, eriti haigusi läbi ja lõhki. Perearsti omaaegne reform oli pikas perspektiivis väike läbikukkumine, kui tol ajahetkel, kui see loodi, oli see paraku ainuke võimalus. Haiglal on see eelis, et kui perearst ei saa aidata, on lihtne suunata patsient eriarsti juurde.
„Kui perearst ei saa imikuga hakkama, on tal võimalus kohe kutsuda lastearst. Sisuliselt on tagasi tulnud surve polikliinikute järele. Perearstid tunnevad, et nad on jäetud üksi ja muutunud nagu vanaaegseks velskriks – teab kõigest ja igast asjast natuke.“
Põdderi sõnul on polikliinikute süsteem ju peaaegu sama, mis täna toimub tervisekeskuste loomisega, kus on samuti lihtsam nii üksteist asendada kui ka valvekordi jagada. Ta nimetab seda „kooperatiivi värgiks.“ „Ei sa öelda,“ ütleb Põdder.“ Et kõik vana oli ilmtingimata halb. Jaoskonna arstide esmatasandi süsteemi kiitis 1980ndatel aastatel ja tõi maailmale eeskujuks ka üleilmne terviseorganisatsioon. See oli hästi ökonoomne.“
Ka doktor Peep Põdder tunnistab, et põhiline probleem on arstide puuduses ja järelkasvus tervikuna. Ta toob ühe põhjusena esile ülikooli kõrgeid lävendeid ja ka seda, et arstiteaduskond on ülimalt populaarne. Vastuvõtutingimustele vastavad enamasti ainult n-ö eliitkoolide lõpetanud ning kes kõik omakorda on pärit Tallinnast või siis Tartust. Ta nimetab Tallinna reaalkooli, Inglise kolledžit, Gustav Adolfi gümnaasiumi ja Tartust Treffnerit, Pärnust Sütevakat.
Kui need tublid noored ülikooli läbivad, lähevad nad enamasti tagasi oma kodukohtadesse, kus ees on perekondlikud tugisüsteemid. Kohe ei muretseta ju endale kortereid, asutakse tagasi vanematekoju. Põdder näeks ühe lahendusena, et noored näiteks Mustveest, Jõgevalt ja Põltsamaalt pääseksid lihtsamini arstiõppesse, mis annaks natuke lootust, et tuldaks oma kodukohta tagasi. Või siis ikkagi peaks riik jõulisemalt panustama noorte arstide elukohatingimuste loomisesse.
Jõgevamaa ei ole atraktiivne
„Et esmatasandit mehitada, on üks väga hea administratiivne hoob, mida riik suurte tipphaiglate omanikuna saab kasutada – leppida kokku, et TÜ kliinikumi ja PERHI ja mujale ei võeta arste enne tööle, kui tal on viieaastane töökogemus. Vanasti pidid kõik natukene rajoonis tööd tegema. Ei aita ka võrgustumine sellisel kujul. Defitsiit on igal pool ja vähesedki tõmmatakse üles ära ja kes hakkama ei saa, püütakse jõuga perifeeriasse suruda. Võrgustumine on tark samal tasandil ehk siis kui maakonnahaiglad omavahel koos töötaksid – ehitaksid viie või nelja haigla peale pesumaja või ühe köögi või logistika lao ning teeksid ühiselt riigihankeid, siis on see asjalik ja mõttekas. Ülevalt alla tegemine tähendab meditsiini tsentraliseerimist. Praeguse loogika järgi on mõttekas teha ju üks suur haigla Paidesse ja tõmmata sinna kõik arstid kokku, sest see on kõige ökonoomsem,” arutles Põdder.
Teada on, et Eestimaal ei ole 20 000 inimesel hetkel oma perearsti. Viimase kahe aasta jooksul on kadunud 20 perearstinimistut. Perearstide põud valitseb igal pool, mida riik loodab leevendada eelkõige tervisekeskuste (neid on plaanitud 60), rajamisega. Sisuliselt ongi see tagasipöördumine Vene ajast päritud polikliinikute süsteemi juurde.
Ka Jõgeva sai hiljuti teada armastatud perearsti peatsest lahkumisest. Käimas on kuum debatt, mille vili oli ka üleeile ERR-is avaldatud lugu perearstide vähesest motiveeritusest, vigadest süsteemis ja suurenevast koormustest väikehaiglatele ja EMO-le seoses olukorra halvenemisega perearstinduse rindel.
„Perearstide rahastamise ja tervisekeskusteks koondumise eest vastutab haigekassa, kes sõlmib perearsti kui teenust osutava ettevõtjaga lepingu. Kogemuse põhjalt saame väita, et väljapoole Tallinna ja Tartut on täna väga raske perearsti leida ja need teemad haigekassani oleme viinud juba eelmisel aastal. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et suurlinnad on oma atraktiivsuselt noorte esimene valik,” rääkis Vooremaale Terviseameti kommunikatsioonijuht Simmo Saar.
Kuidas motiveerida noori?
Saar tunnistab, et olukorras, kus piirkonda ei õnnestu perearsti leida, on ameti poolt tagatud abi kättesaadavus ajutise asendaja abil. „Täna on Eestis juba üle neljakümne nimistu, kus püsiva perearsti asemel osutab esmatasandi arstiabi ajutine asendaja. Kuigi residentuuri kohtade arvu on viimastel aastatel tõstetud ja huvi peremeditsiini eriala õppida esimese valikuna on kasvanud, siis peremeditsiini residentuuri lõpetajate arv ei ole olnud piisav, et rahuldada vajadust uute perearstide järele. Isegi kui peremeditsiini residentuuri lõpetajate arv kataks vajaduse, siis tööle soovitakse ikkagi minna Tallinnasse või Tartusse.”
Küsimus ongi eelkõige selles, kuidas motiveerida noori perearstiks hakkama. Kommunikatsioonijuht Simmo Saar ütleb, et tänases olukorras vajab ülevaatamist nii perearstide motivatsioonipakett kui süsteem tervikuna, sest patsiendile peab elukohast sõltumata olema tagatud kvaliteetne esmatasandi arstiabi.
„Ettepanekuid on poliitikatasandile tehtud mitmeid, millised rakendatud saavad sõltub nii tervishoiuvaldkonna sisestest kokkulepetest, seadusloomest kui rahastusotsustest, paraku on süsteemi muutused aeglased. Seniks tuleb ametil jätkata juba eelmise aasta praktikat, kus iga piirkonna ja lahkuva arsti puhul teeme avalikud konkursid, sihtotsingud, sihtpakkumised ja läbirääkimised residentidega, vallaga, piirkonna arstidega, läbirääkimised perearstiabi äriühingutega teenuse pakkumiseks piirkonnas, asenduste korraldamine ja asenduslepingute sõlmimine, äärmisel vajadusel isikute määramine lähimatesse nimistutesse, kus on ruumi jm.”
Enam kui 70 protsenti Eesti perearstipraksistest on üksikpraksised, kus perearst sisuliselt ei saa ei puhata ega ennast erialaselt täiendada. Osaliselt on asendamise küsimusi lahendatud üksikpraksiste koostöö teel, kuid selline koostöövorm pole ei väga levinud ega ka oma olemuselt sugugi ideaalne.
Uued tööruumid ahvatlevad
Hiljuti avati pidulikult Põltsamaa tervisekeskus, esimene maakonnas. Tervisekeskused on riigipoolseks abinõuks esmatasandi tervishoiu probleemide lahendamisel, kuid ka siin on omad karid, mida tasub tähele panna. SA Põltsamaa Tervis juhataja Merle Mölder ütleb, et ega betoon ju perearstide vähesust ja vanust ei muuda, aga uued ruumid, kus võimalik kvaliteetset arstiabi osutada, on siiski väga olulised.
„Eelkõige peaksid uued tervisekeskused koondama kompententsi, eriti kui varem on näiteks perearstid üksi oma nimistuga kuskil pinda rentinud. Uues keskuses tekib üksteise asendamise võimalus ja võimalus erinevaid kogemusi vahetada, rohkem omavahel konsulteerida. Noortel perearstidel võiks olla atraktiivne töökeskkond uute keskuste näol ja võimalus töötada koos kogenenumate perearstidega,” arvab Mölder.
Samas lisades, et tema arvates ei erine Põltsamaa kindlasti teistest piirkondadest, sest 2018. aastal läks neil ühe nimistu arst pensionile ja Terviseameti poolt korraldatud kaks konkurssi uue perearsti leidmiseks luhtusid. „Terviseamet otsustas pärast luhtunud konkursse selle nimistu lihtsalt teiste viie perearsti nimistu vahel ära jagada, mistõttu on täna Põltsamaal üsna arvukad nimistud. Neljas nimistus on abiarstid ja tänu sellele on võimalik töötada nii suurte nimistutega. Läbiva teemana on arvatud, et noored perearstid tahavad töötada arstidena, mitte firmade omanikena, mida kahjuks ei oska kommenteerida. Äkki siiski lahendaks olukorda natukene see, kui uutes tervisekeskustes oleks rohkem palgalisi abiarste, siis oleks võimalik rohkem päevast arstivastuvõtuaega jagada ja ei oleks nii pikad päevad,” arutleb Mölder.
Perearstide puudus kasvatab tulevikus ilmselt nii EMO kui kiirabi töökoormust. „Eestis töötavad minu teada väga paljud arstid (haiglates, EMO-s, kiirabis, eriarstiabis) juba praegu väga suure koormusega, perearstide töö suunamine sinna koormab selle süsteemi täielikult,” ütleb Merle Mölder ja lisab:
„Põltsamaal on SA Tartu Kiirabi, EMO meil ei ole. Kiirabi on tihti sõidus ja sel ajal ei ole Põltsamaa kiirabipunktis kedagi. Perearsti patsiendid selliselt ilmselt teenust Põltsamaal konkreetselt tarbida ei saa või on see väga ebamugav, sest kui kiirabi on sõidus, pole kedagi teenindamas. EMO osakonnad saavad sellise töökorraldusega kindlasti väga suure lisakoormuse.”
INDREK SARAPUU
