Valitud peatükke raamatust
i
Lõpuks otsustas vanem vend Arthur, et nad võtavad uueks perekonnanimeks Nurmekund, sest sellist nime kandis muinasajal väike maakond hilisema Viljandimaa põhjaosas, niisiis nende viimase kodukoha lähedal.
…
Viljandi linna perekonnaseisuametniku 3. detsembri 1936. aasta otsusega määrati Arthur Roosmannile uueks ees- ja perekonnanimeks Pent Nurmekund.
Sõja ajal ja pärast sõda
Pent Nurmekunna õpingud välismaal ja töö väitekirjaga katkestas teine maailmasõda. Kevadel 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke ning määrati Eesti piirikaitserügementi, julgestamaks kevadel ja suvel Peipsi järve läänekallast. Kodumaa kaitsjail polnud korralikku väljaõpet ega relvastustki. Seejärel oli ta Narva rindel Permisküla ja Krivasoo all, tegutsedes Eesti 4. piirikaitserügemendi 1. pataljoni 3. kompanii ülemana.
Septembri keskpaigas tõmbus väeosa Iisaku kanti. Sealt lääne poole taandumisel jäeti maha suur Saksa uusima relvastuse ladu, kust oleks võinud kaitsjaile jagada relvi, mida aga sakslastest ülemused ei teinud. Porkuni all jäi väeosa 22. septembril 1944 punaväe haardesse, kust püüti 3-4-meheliste rühmadena välja murda. 23. septembri päikesepaistelisel pärastlõunal langes leitnant Pent Nurmekunna juhitud rühm Saksi-Saunküla juures venekeelsete Eesti korpuse sõdalaste kätte vangi.
….
Järgnesid kurnavad laagriaastad Vene Karjalas Segežas (sm Sekee) ja Medvežjegorskis (sm Kahrumäki), kus Nurmekund leidis raske haigestumise järel rakendust tõlgi ja vangide registreerijana. Vangide paljurahvuselises seltskonnas kasutas ta kõiki võimalusi keelte õppimiseks ja murdetekstide kirjapanekuks.Ta tegi seal üleskirjutusi vägagi erinevatest keeltest ja murretest: vepsa ja serbia keelest, Sienbürgeni saksa ja Transilvaania rumeenia murdeist, luksemburgi keelest, Mecklenburgi, Oberlausitzi, Baieri metsade jt saksa murdeist. Talletatud materjalid saatis ta Tartu ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna seminari raamatukogu aadressile. Kokku oli selliseid saadetisi 22. Igas ümbrikus oli kaaskiri Kaja Noodlale. „Hoia need alal puhuks, kui ise peaksin naasuma. Tahaksin kasutada neid teaduslike tööde ning ettekannete ainena,” on märgitud esimeses, 10. augustil 1945 läkitatud ümbrikus, mis sisaldas Baieri ja Westfahleni murdeainestikku.
Sügisel 1946 õnnestus Pent Nurmekunnal kuidagi Eestisse naasta. Et ta oli lahkunud nõrga valvega jäänud sõjavangide laagrist „omal algatusel”, polnud tal algul mingit isikutunnistust, kuid hea tuttava, uue võimu silmis äärmiselt lojaalse Helene Johani abiga sai ta passi ja teatava kindlustunde, et teda ei hakata taga otsima ega uuesti vangilaagrisse saatma.
Kuuldused Nurmekunna naasmisest jõudsid ka Tartu ülikooli, kus tunti puudust pädevaist õppejõududest.
21. märtsil 1947 saatis ENSV Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna dekaan Richard Kleis (1896-1982) välja kirja:
Lp. Sm P. Nurmekund
Kassi talu, Pikevere p-ag, Kiltsi
Palun Teid lahkesti ilmuda lähemal ajal minu juurde läbi rääkima Teie tööleasumise võimaluste suhtes Tartu R. Ülikoolis.
Tööle kooliõpetajana
Teise maailmasõja ajal Eesti sõjameeste päästetud orvu Albert Eriksoni (1931-2007) kirjapaneku kohaselt oli Pent Nurmekunna olukord pärast nn Stalini-Beria akadeemiat ehk vangilaagrit küllaltki keeruline ning ta ei vastanud tõenäoliselt Richard Kleisi kirjale. Hiljem on Nurmekund seda ajajärku kirjeldanud järgmiselt.
Tartusse ma ei tohtinud minna ja siis tulin Pärnu. Dokumente õieti polnud, olin võimude silmis äramärgitu. Ent elada kuidagimoodi tuli.Võtsin kojamehe koha Pärnu linnaarhiivi juurde. Nii ma mõnda aega tõepoolest pühkisin uulitsaid.
Siis sain Pärnu II keskkooli mittestatsionaarse osakonna õpetajaks. Direktor Jüri Erm oli see julge mees, kes mu palkas. Õpetada tuli inglise, saksa ja ladina keelt.
1949. aasta kevadel, suurküüditamise ajal, võtsin end koolist lahti, et mitte parteibüroo ette minna. Nii ma enam Pärnu jääda ei saanud. Läksin Pootsi algkooli, töötasin seal mõnda aega, aga sellele kohale mind ei kinnitatud. Kool asuvat minusuguse tarvis mererannale liiga lähedal ja ma võivat Rootsi putkata. Vahepeal üritasin saada töökohta Tallinna pedagoogilisse instituuti.
Sõitsin tagasi Pärnu, et anda sisse lahkumisavaldus. Enne ei lastud vabaks, kui olin kooli endale asetäitja leinud. Selleks sai Armas Kuldsepp.
Kodu-uurimuslik tegevus, kirjavahetus Gustav Vilbastega
Pärnus elades asus Nurmekund algul uurima Kihnu materjale koos Theodor Saarega (1906-1984), kes elas tollal Abja-Paluojal.
…
Nurmekund oli endale võtnud ülesande selgitada välja meresõnade ajalugu. Ta lootis seejuures kasutada Gustav Vilbaste põhjarannikult kogutud materjale ning tema koostatud teost „Harjumaa” (1921). Vilbastele 27. veebruaril 1951 saadetud kirjas palus ta võimalusel selle raamatu endale saata. Raamatut Vilbastel enam polnud, kuid Nurmekunna kirjale vastas ta kohe.
