Valitud peatükke raamatust
Arthur Roosmann käis regulaarselt loenguid konspekteerimas. Kiirkirja ta ei osanud, tavakirjas märkmed tuli igal õhtul lahti kirjutada. Peamine teadmiste omandamise moodus oli iseseisev töö. Seda tegi ta Toomemäel ülikooli raamatukogus, kus teravatipulised gooti stiilis aknad ja antiikkujude kipskoopiad lõid õppurile vaimset tööd soodustava meeleolu.
Seal unustas ta kõik muu ja süvenes teadusse. Raamatukogus oli tal kindel töökoht: lugemissaalis asus otse ees pikk laud.
Veel käis ta õppimas peahoone kolmandal korrusel asunud filosoofiateaduskonna seminariraamatukogus, kus oli lugejate tarvis kolm tuba.
…
1933. aasta lõpuks olid tal kõik nõutavad eksamid tehtud. Järgmise aasta elas ta Tartus oma väljenduse kohaselt niisama.
Tol ajal ei olnud ülikooli lõpetamisel protseduure aga tseremooniaid. Ise pidi taotlema enese lõpetanuks tunnistamist. Tuli esitada avaldus teaduskonna nõukogule, kus seejärel kontrolliti, kas kõik nõutavad eksamid ja seminarid on õiendatud ning muud kohustused ülikooli vastu täidetud.
…
Aprillis 1935 anti Arthur Roosmannile Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna õiend, et ta on sooritanud eeleksamid ladina ja saksa keeles, õiendanud alamastme ulatuses indoeuroopa keeleteaduse (5), ülemastme ulatuses romaani filoloogia (5), germaani filoloogia (5) ja inglise filoloogia (5) ning talle on välja antud tunnistus cum laude.
Laia maailma
Töökohta Arthur Roosmannil Eestis polnud ja 1934. aasta lõpul otsustas ta minna välismaale ennast keelte alal täiendama. Tavaline välispass maksis 25 krooni, õppeotstarbeks aga ainult viis krooni. Nõukogude ajal akadeemikuks saanud Hans Kruus (1891-1976) oli siis üliõpilastega tegelev prorektor. Roosmann läks Kruusi jutule, et saada tõendit õppeotstarbeliseks sõiduks Taani kuningriiki.
„Mis te sinna lähete?” oli Kruus umbusklikult pärinud. „Ma lähen õppima”. „Kust te raha saate?” „Kindlat kohta, kust saan, ei ole.”
</span>Taanis äraelamiseks oli tal aga järgmine lootus. Paar aastat tagasi Lätis Liivi ranna liivlaste juures käies oli ta tuttavaks saanud ühe Kopenhaagenis elava ja töötava lätlasest vanapoisi Valdemars Ohsoliga, kes oli kutsunud Roosmanni enda poole elama, kui see Taani juhtub.
Roosmann saatis lätlasele kirja, millele saabus „õige nurgelises” saksa keeles kirjutatud vastus, et hr Roosmann saab temalt abi Kopenhaagenis elamise ajal. Roosmann võttis kirja näppu ja läks õhtul ülikooli peahoonesse, kus prorektor oli just loengu lõpetanud, ning ütles: „Noh, härra professor, kuidas siis selle asjaga on?” Kruus küsis taas: „Ütelge veel kord, miks te sinna ikka lähete?” „Ma lähen sinna romaani keeli õppima.” „Mh. Ah sinna minnakse romaani keeli õppima. Hea küll. Tulge homme. Ma kirjutan välja,” oli Kruus vastanud.
Hilisema jutustuse kohaselt oli Pent Nurmekunnal jäänud sellest ajast peale kuidagi ebameeldiv tunne, kui talle Hans Kruusi nimi ette sattus.
…
Arthur Roosmann sai välispassi, sõitis rongiga Riiga ja asus Kopenhaagenisse suunduvale Taani reisi-kaubalaevale Nidaros. Et sõiduraha polnud, tasus ta ülesõidu eest tööga, mida laeval parajasti oli vaja teha.
Läänemerel oli tugev torm ja laev hakkas nii palju lekkima, et jäi Kopenhaagenisse toppama ning määrati vist koguni lammutamisele. Arthur Roosmann läks tuttava lätlase poole, kus ta võeti kenasti vastu, talle anti süüa ja pakuti peavarju. Vaatamata raha puudumisele, sai ta seal kuidagi hakkama.
Kopenhaageni ülikoolis pidi ta loenguil käima jänesena, sest üliõpilaseks vormistamise eest oleks pidanud maksma. Kahel korral visati ta auditooriumist välja, sest tal puudus üliõpilaspilet. Mõlemal korral kutsusid õppejõud teda tagasi.
…
Omajagu tegemist oli taani keelega. Kirjalikust tekstist oli lihtsa grammatika tõttu hea aru saada, kuid hääldamisega oli tegemist, seda enam, et kopnehaagenlased kõnelesid kohalikku murret. Laevameeste ja kopenhaagenlastega suhtles ta esialgu inglise keeles, kuid kahe kuu pärast suutis ta juba taani keeles rääkida. Korrektset taani keelt võis kuulda kirikus. Keele kiirema omandamise huvides käiski ta pühapäeviti jutlusi kuulamas.
…
Lätlase V.Ohsoli juures elas Roosmann 1934. aasta lõpust 1935. aasta suveni. Vahepeal ta haigestus. Kopenhaagenis tegutsenud Taani-Eesti Seltsi liikmed viisid ta kosuma pealinna külje alla Farumisse, kus elas Eestist pärit ja Eestis koolis käinud taani maamees. Viimasel oli väike talu, kus Arthur Roosmann tegi jõudumööda maatööd ning käis koos peremehega Kopenhaageni turul maasikaid müümas.
Taanist siirdus Arthur Roosmann Põhja-Prantsusmaale tulevase doktoritöö jaoks Kirde-Prantsusmaa murdetekste koguma.
Roosmannist Nurmekunnaks
1936. aasta oli nimede eestistamise kõrgaeg. Roosmanni pere nooremad liikmed hakkasid sellele mõtlema juba aasta alguses. Esialgu oli kavas võtta uueks perekonnanimeks selline, mis kõlalt meenutaks Roosmanni. Armilde Roosmannile meeldis väga Roosalu, kuid see oli juba kaitse all. „Ja kui midagi paremat ei leia, kas olete siis rahul tolle RoosmaŽga,” küsis ta 20. jaanuaril 1936.
OTT KURS
