Valitud peatükke raamatust
i
Vahepeal mõlgutas noormees mõtteid ka sõjakoolis ohvitseriks õppimisest. Sel eesmärgil tegi ta isegi eesti keele kirjaliku eksami.
Tulin korraks eksamiruumist välja, mustand igaks juhuks põues. Sõjakooli kemmergus pistsin selle pihku aspirant Aganale, kes palus: „Kuule, kui sul ei ole just tingimata vaja sõjakooli astuda, siis anna oma töö minule, sest mul ei ole peale sõjakooli mitte midagi muud peale hakata.” Mis siis ikka – andsin mustandi talle ja ise astusin minema.
Vanemate renditalus kasvatati lina ja poeg aitas isal talve alguseni linu teha. Lina roobitsemise kõrval tuli töötada ka vinnaga masinaga.
Tõusta tuli öösel kell 2, ahe maha võtta ja kanda sületäite kaupa masina juurde. Siis pistsid poolteist või kaks linapeod masina rullide vahele, vinn ülesse ja kogu kehajõuga peale surudes vinn jälle alla. Edasi tuli lina kolkimine ja puhastamine. Teinekord sain roobitsaga valusasti näppude pihta. Hiljem kasutati ka virri, aga minul kippusid näpud jääma selle riistapuu vahele, mistõttu eelistasin ikka roobitsat. See töö kestis 1929. aasta lõpuni ja nii teenisin ma oma 50 krooni ülikoolis õppimiseks vajalikku raha
Tee Tartu ülikooli
Esialgu kavatses Arthur Roosmann õppida arstiks, aga selleks pidi olema raha. Nii tuli valida eriala, kus sai stuudiumi ajal midagi kõrvalt teenida. Selline näis talle olevat filoloogia. Nii saigi Roosmannist jaanuaris 1930 filosoofiateaduskonna üliõpilane. Esimene semester oli mõeldud tutvumiseks. Sel ajal võis käia õige erinevate ainete loengutel ning otsida endale huvitavaid ja sobivaid, et semestri lõpuks koostada õpitavate ainete valik. Ülikooli võeti uusi üliõpilasi kaks korda aastas: septembris pidulikult ja jaanuaris ilma mingi pidulikkuseta. Läksid ja andsid oma paberid sisse, maksid viis krooni immatrikuleerimistasu ja mõne päeva pärast pisteti sulle matrikkel pihku.
i
OTT KURS
