Pent Nurmekund. Keeletark ja õpetaja

Valitud peatükke raamatust

i

Lõpetanud 1928 Viljandis gümnaasiumi, läks Arthur Roosmann veel samal aastal Eesti kaitseväkke aega teenima. Sõjaväeteenistus kestis oktoobri alguseni 1929. Jalaväkke sattununa suunati ta Tallinna Tondile, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjakooli aspirantide kursusele. Sellele järgnes praktikaaeg Narva Hermanni kindluses, kus asus 1. jalaväerügement. Hiljem on ta seda aega meenutanud niiviisi.

Eesti sõjaväes tehti küürakast poisist mõne kuuga tikksirge noor mees. /—/ Kuigi meil oli kogu aeg vesi ja vile peal, andis selline teenistus hea rühi ja õpetas austama distsipliini.

Alguses tegin läbi kolm kuud noorteaega Pärnus, endistes Krasnojarski polgu kasarmutes, mida siis nimetati Lembitu kasarmuteks. Seal tegin nõutava eksami aspirantide kursustele saamiseks. Aspirantidel oli ikka peenem elu ja poisid tahtsid kõik Tondile pääseda. /—/ Tondil pandi meile aga niisugune mahv peale, et õige paljud poisid andsid raporti, et nad tahavad tagasi väeossa. Ühendatud õppeasutuste ülem kindral Jonson olla kõik need raportid prügikasti pildunud, sest alguses oli raske küll, kuid peagi mehed harjusid ja õppisid edasi.

Sõjakooli aspirant Arthur Roosmann tegi tõsist tööd: konspekteeris jaanuaris 1929 alanud loenguid sõdade ajaloost, sh maailmasõja ja Eesti Vabadussõja käigust, õigusteadusest, psühholoogiast, taktikast, sidetehnikast, laskeasjandusest, maastiku organiseerimisest, administratsioonist jm. Õppekavade uurimisel said talle selgeks reservohvitseride õigused ja kohustused. Ta õppis koostama aruandeid, lahendama iseseisvaid ülesandeid, oskas joonistada plaane, skeeme jms. Saadud teadmiste ja oskustega võis ta julgelt asuda kodumaa kaitsmisele, mida tuligi teha umbes 15 aastat hiljem.

Tondi sõjakoolis toideti aspirante neli korda päevas.

Ja laual auravad sarnased praed, millistest pole undki näinud väeosas. Ikka oma 2–3 toitu tuuakse lauale, on ta kirjutanud emale 10. jaanuaril 1928.

Uued riided on praegu rätsepa käes, tehakse ikka ka vahvad. Eile käisime passimas, lõime valged kindad kätte ning täägid vööle ja sõitsime trammiga kesklinna rätsepa korteri. Kuuele lasin panna ohvitseri nööbid ja õlakutele hõbepaelad. Selleks tuleb aga ise juure maksa; vastasel korral, kui poleks neid tellinud, oleks pandud need lihtsad ja inetud. Palitule ei lasknud ma panna hõbepaelu, rätsep pani sellepärast need lihtsast valgest riidest. Kuuega aga tahtsin veidi uhkust ajada, ent see maksab aga raha, nimelt tulevad paelad maksma 65 senti, nööbid aga 80 senti. Sellevastu on nad aga toredad, – küllap näed, kui pühiks koju saan. Aspirandid kui sõjakooli kasvandikud, kannavad õlal pagunitel kahte laia hõbepaela, mille keskele on aetud sinine riba. Kadettidel on õlak samasugune, ainult hõbepaelte asemel on neil kuldpaelad. /—/ Mul on nüüd uued vahvad säärikud. /—/ [Raamatus on sellest ka pilt!]

Sedasi uhkeldas aspirandist poeg 14. veebruaril 1929 kirjas emale, kelle poole ta ikka pöördus prantsuskeelse väljendiga ma chère mère  ehk „mu kallis ema”.

Kui Arthur Roosmann sügisel 1929 ajateenistusest vabaks sai, selgus, et ta oli jäänud ülikooli astumisega hiljaks. Ta läks siis vanemate juurde, kes olid rentinud Abja mõisa lähedal endale pool talu.

i

(Järgneb)

i

OTT KURS

blog comments powered by Disqus