Valitud peatükke raamatust
i
Isa Peet oli õppinud enne venestamist eestikeelses rahvakoolis ning luges ja kirjutas korralikult. Pärast tsaari sõjaväes teenimist tönkas ta ka vene keelt. Kui Esimese maailmasõja aegu olid neil korteris Vene sõdurid, siis proovinud ta nendega vene keeles kõnelda. Ema oli käinud venestamise ajal kolm talve vallakoolis ja oskas seal omandatud tarkuse abil vaevu lugeda.
Arthur Roosmann õppis lugemise ära juba viieaastaselt. Kusagilt oli ta saanud ilma kaanteta kukeaabitsa ning hakkas küsima tähtede nimesid. Et keegi teda oleks õpetanud lugema, seda ta ei mäletanud. Kui poiss pandi õde kiigutama, luges ta juba tüdrukule ette C. R. Jakobsoni “Kooli lugemise raamatut”. Sellest oli tal veel vanas eas meeles lugemistükk pealkirjaga “Truud sõbrad”, mis jutustas Dionysosest ja tema sõbrast. Pikemad sõnad veeris ta siis tähthaaval kokku. Kord tulnud neile keegi külatädi, kuulanud poisi lugemist ja hakanud naerma: “Kas sinu isa ka niimoodi loeb?”
Kodus kõneldi eesti ja mulgi keelt. Teisi rahvaid lähikonnas ei elanud. Saksa keelega puutus Arthur kokku 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal. Saksa sõdurid olid jätnud mingi ajakirja ja sealt leidis Arthur talle tundmatu salapärase sõna das Krematorium.
Koolitee hiline algus
Arthur läks kooli alles 12-aastaselt, sest Esimese maailmasõja ajal oli koolimajja majutatud Vene sõjaväeüksus, mistõttu õpilaste tarvis ei jätkunud seal enam ruumi. Alles siis, kui Vene väed lahkusid ja Saksa omad saabusid, sai kool maja tagasi ja koolitöö võis jätkuda. Algkoolis oli kolm jagu, mis paiknesid kahes ruumis. Järgmisel aastal tuli juurde veel neljas jagu ja siis hakati jagusid nimetama klassideks. Arthur lõpetas 1. ja 2. jao ühe aastaga ning oleks sama teinud 3. ja 4. jaoga, kuid jäi raskelt sarlakitesse ja põdes terve aasta. Seetõttu kestis tema algkoolipõli kokku kolm aastat. Esimesest jaost peale õpetati neile saksa keelt näitliku õppeviisi järgi. Pidi minema, ukse lahti tegema ja seejuures ütlema: “Ich öffne die Tür. Ich mache die Tür zu” [Ma teen ukse lahti. Ma panen ukse kinni.]. Vene keelt õpetati ka, aga sellest võõra kirjaga keelest taipasid nad tollal siiski vähe.
1920. aastal läks Arthur edasi endisse Saarde kihelkonnakooli, mida Eesti ajal nimetati Saarde kõrgemaks algkooliks. Seal õppis ta kaks aastat tuntud koolimehe Jaan Partsi käe all. Parts oli koolmeister, kes pani Arthuri haridusele tugeva aluse. Lõpetanud 1922 Saarde kooli, jätkas Arthur Roosmann õpinguid Pärnu ühisgümnaasiumis, mis hiljem muudeti Pärnu poeglaste gümnaasiumiks. Sinna astumiseks pidi ta tegema sisseastumiseksamid. Poiss ise küll ei uskunud, et ta kooli vastu võetakse, sest saksa keele diktaadis oli ta teinud enda arust suure vea: kirjutanud sõna empor (’üles(poole)’) asemel empoch. Sügisel aga öeldi, et Arthur Roosmann on ühisgümnaasiumi õpilane.
Vihikuid vaadates torkab silma koolipoiss Arthur Roosmanni korralik käekiri, hea joonistamisoskus ning hea kirjutamisoskus saksa ja inglise keeles – nimetatud võõrkeelte kirjatöödes esineb vähe vigu.
Noor gümnasist linna- ja maaelust
Pärnu gümnaasiumis lasi õpetajapreili Blumenfeld õpilastel kirjutada luuletusi ja koostada kirjandeid. Esimese gümnaasiumiklassi õpilastel tuli võrrelda linna- ja maaelu. Õpilane Arthur Roosmann on oma mõtted avaldanud järgmiselt.
Linna- ja maaelu võrdlus
Igas kohas hea, kodus kõige parem – sõnub vanarahva tarkus. Oled üles kasvanud linnas, armastad linna –, kui maal, siis maaelu. Leidub aga inimesi nii linna- kui maaelanikkude hulgas, kes sellest veel aru ei suuda saada; üks pilk vanasõnale teeks neile otsekohe selgeks, et nad eksiteel viibivad.
On sagedased juhused, kus eelpoolnimetatud arusaamatus avaldunud jutus sõprade vahel, kellest üks elab linnas, teine – maal.
Maasõber sõidab linna. Leiab siin kõiksugu ennekuuldud imede asemel ainult tolmuseid uulitsaid, kus liiguvad autod pöörasel kiirusel, sõidavad voorimehed kuljuste kõrinal ja jalgteedel voolavad inimestehulgad sinna-tänna. Ei ühtki metsatukka pole märgata. Niikaugele kui silm ulatub ainult majade räga, kirikutornid, siis jälle majad, ilma et kusagil lõppu näeks.
Tükiaegse ümberluusimise järele kohtab ta sõpra linnalast, kes, papist krae kõrvuni, slips ees, uhkelt hõbenupulise jalutuskepiga veheldes uulitsal “spatseerib”. Tema kahvatut nägu silmates külasõber rääkima: “Mis teed sa siin igavas linnas, kus sul ainustki vaikist minutit pole. Tule maale. Seal on linnaga võrreldes mitu korda lõbusam ja parem. Eks ole tõsi? Kas pole kaunis soojal kevadõhtal metsas jalutada, elu silmitseda, mis tas tärkab. Kuulata lindude laulu ja veel raagus puude okste vihinat, millisel häälel tuul neile unelaulu laulab. Kas pole kena kuupaistelisel ööl üksiku metsajärvekese kaldal seista, vaadelda tema vetemängu, rõõmustada end valguskiirte üle, mis veepinnal hüplevad ehk karastada end suplemisega tema hõbedais voogudes. Sugugi laiduväärt pole ka istuda vaiksel juuniööl koplis toomepõõsas, mille oksal künnilind laksutab, kelle helid sääskede suminaga, kes rõõmsalt su pää ümber keerlevad, kujunevad üheks – suureks, sügavaks looduse muusikaks. Vaadata, kuidas aasal valged udukogud liiguvad nagu murueide tütred omal heljutantsul. Eemal paistab õitsituli, kuuldub õitsiliste rõõmus naer… Öö laotab oma mustad tiivad ikka laiemale ja laiemale üle uinuva maa. Päevased hääled vaikivad, asemele asub vaikne öörahu. Kopli all mäenõlvaku varjul suliseb väike ojakene. Ta teeb sind uniseks, sa uinud pingil. Veel uneski kuuled ööpiku laksutusi, kuuled sääskede suminat ja õitseliste naeru. Siis aga sulab see kõik ühte, üheks õnnelikuks tundmuseks sinu rinnas…
Hommikul ärkad esimeste päikesekiirtega seltsis. Tõused kähku üles, hõõrud silmi, nagu ei saaks aru, kas kõik unes või ilmsi. Sealt tuleb sulle jahe tuuleõhk appi. Ta jahutab su palavat pead, peletab eemale une.
i
OTT KURS
