Järg 14. veebruaril ilmunud osale
Valik küsimusi ja vastuseid Pent Nurmekunna viimasest vestlusest Argo Taaliga
Argo Taal (1970-2000) oli ajakirjanik, lõpetas 1998. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna.
Miks jäi Teie esimene luulekogu nii hiliseks?
Arvate, et mind nõukogude kirjanduses kahe käega vastu võeti. Mulle püüti igal võimalusel selgeks teha, et minu looming on väärtusetu.
Kas kirjutate luuletusi ka praegu?
Mida vanemaks saad, seda raskem see on. Ei leia enam nii kergesti sõnu, kas sa lood nad siis ise või otsid kokku.
Olete pärit Pärnumaalt, miks kirjutate mulgikeelseid luuletusi?
Minu pere oli välja rännanud Kõpust Mulgimaalt Saarde kihelkonnast, see asub Sakala tühermaal. Minu vanemad oskasid mulgi keelt. Kodus räägiti Lõuna- ja Põhja – Eesti segakeelt, Mulgi murret Saarde kihelkonna sugemetega. Ma ei tea, kas puhast mulgi keelt ongi olemas. Keeled on kõik sellised, päris puhast kõnekeelt ei olegi.
Kirjakeelt õppisin koolis ja esimene võõrkeel oli 1918. aastast saksa keel, mida sai õpitud esimese Saksa okupatsiooni ajal.
Miks valisite nimede eestistamise aegu nimeks Pent Nurmekund?
Nurmekund oli üks Mulgimaa väike muinasmaakond, mäletate luuletust: „Ja Nurmekund Võrtsjärve veereni on kogunud kokku ju täiesti.” Eks tegelikult tee iga inimene ikka ise endale nime.
Kuidas nimetaksite, mis on olnud Teie amet?
Tunda maailma ja rahvaid. See ei ole tegelikult amet, vaid elu sisu. Igaüks elab maailmas, mitte kellegi süles. Ühed õpivad maailmast rohkem, teised vähem.
Kas tunnete kurbust, et vanus paneb tegevusele piirid?
Jah… see on minu sajandi lõpp. Tunned kuidagi, et ei ole enam nii erk, palju asju läheb meelest ära. Minu sajandit enam ei tule.
Olete Te oma sajandiga rahul?
Ei ole, lõpp on loll. Nüüd on leitud, et tähtsaim on raha ja seda aetakse taga kuidas iganes. Tundub, et ka keeleõpet peetakse tähtsaks selle pärast, et keeli osates saab rohkem raha teenida.
/…/
Mida peate oma elu tähtsaimaks teoks?
Selle kohta öeldakse: „Õpi elust enesest, ta on tõsi igavest,” sest keegi ei tea, mis ta on, ja ei saagi teadma.
Sattusite pärast sõda vangiseisusse. Kas Teil ei tekkinud mõtet hoopis Läände põgeneda?
Miks ma oleksin pidanud. Ei ole minu meelest sealgi midagi vaadata, näiteks Ameerikas. Mis on sealt võtta peale masinate?
Kas Te kirjandust loete, näiteks uuemat eesti ilukirjandust?
Ilukirjanduse kohta ütles minu harimatu isa: „See ei ole tõeliselt sündinud lugu.“ Ta ei teadnud, kus see pärit on, miks see kirjutati. Kirjanikul on nii suured vabadused, ta võib kõigest rääkida nii, nagu tahab. Seal ei ole tõtt, mis elus olla võiks.
Kuidas on kulgenud Teie eraelu, on Teil olnud pere?
Peret pole saanud olla, lõpetasin kooli, siis hulkusin mööda maailma, õppisin ja paljud asjad jäid kogemata. Tudengina, kui oleks võinud perekonna luua, tekkis küsimus, miks peab just nii olema ja kas kuidagi teisiti ei saa.
/…/
Kas keele olemuses väljendub selle rahva olemus?
Väljendub ikka. Inimene ei oska välja mõelda seda, mida ta ei ole kogenud. Kõik kogetu on meil seljataga.
Mida Te elult veel ootate?
Ma ei oska midagi oodata peale selle, et saaksin pisut selgemaks, mida ma kogu elu siin oodanud olen.
OTT KURS
