Valitud peatükke raamatust
(Järg 24. jaanuaril ilmunud osale)
Minu kokkupuuted Pent Nurmekunnaga
JAANUS ÕUNPUU
Jaanus Õunpuu (1968) lõpetas Tartu ülikooli 1983. aastal prantsuse filoloogina, töötas ajalehes Edasi/Postimees aastani 1999, seejärel on töötanud vabakutselise tõlkijana. Temalt on ilmunud umbes 2160 tõlkeartiklit ajalehtedes Edasi ja Postimees ning 48 tõlkeraamatut prantsuse, inglise ja saksa keelest, samuti ajalehtede joonealuseid ja Eesti Raadio järjejutte ka vene keelest tõlgituina. Rahvusvaheliste tõlkebüroode ja eurotekstide projektide raames teinud tõlkeid eesti, inglise, prantsuse, hispaania, rootsi, saksa ja esperanto keelde. Õpetanud koolides inglise ja prantsuse keelt, Tartu ülikoolis ka hiina, jaapani ja esperanto keelt.
Minu esimene kohtumine Pendiga leidis aset 1978. aastal, kui tegin sisseastumiseksameid TRÜ prantsuse filoloogia erialale. Prantsuse keele eksam toimus nn Marxi majas, auditooriumi pääses hoovi kaudu. Komisjoni moodustasid Tiiu Vilimaa ja Pent Nurmekund. Viimasest polnud ma varem midagi kuulnud, olin ju nii-öelda maalt ja hobusega (Saaremaalt). Nimekatest Tartu keeleinimestest tundsin vaid Aristet, kellega olin juba olnud esperantokeelses kirjavahetuses. Kui Pent eksamile saabus, hakkasid läheduses viibijad ärevalt sosistama: vaata, see vanahärra istub oma orientalistikakabinetis ning tunneb nii ja nii paljusid keeli. Kümavärin tuli peale.
Prantsuse keele osakond (kuulus saksa keele kateedri alla) oli esimest aastat üle pika aja avatud, õppejõududega polnud priisata ja Pent hakkas lugema meile prantsuse keeles sissejuhatust romaani filoloogiasse. Kuna meie kursusel oli vaid paar isikut, kes ei tundunud talle lauslollid (seda sõna ta just ei kasutanud), loobus ta pahaselt ja kursust jätkas Vilimaa. Olles samuti keelehuviline, otsustasin sisse piiluda ka tema orientalistikakabinetti keemiahoones. Seal ta istus, kirjutades midagi oma pedantselt hoolsas käekirjas – tavaliselt ikka hariliku pliiatsiga – või uurides suure luubiga hieroglüüfe. Hiljem panin tähele, et ta kirjutab kõigis kirjasüsteemides nii hoolsalt. Näiteks sattusin kord juhuslikult tema tundi, kus ta õpetas Sergei Stadnikovile vanaegiptuse hieroglüüfkirja. Kiri tahvlil tundus olevat justkui originaalteksti täpne koopia. Selles oli aimata head joonistamisoskust. Panin enda kirja tänapäeva hiina keele kursusele. Õppimine läks hästi ning hiljem asusin Pendi juures tudeerima ka hindi ja araabia keelt. Viimane jäi soiku, kuna tunnid langesid kokku /Viktor/ Siebeni ajaloolise materialismi loengute ja seminaridega, kus ma olin sunnitud hakkama juba ainuüksi stipi nimel käima.
Hakkasin Pendiga algusest peale hästi läbi saama. Ta kutsus mind kogu aeg ja igal pool professoriks: „No tere, professor!” Arvatavasti ei pilanud ta minu olematut akadeemilist ametit. Lihtsalt sõna professeur tähendab prantsuse keeles ka tavalist õpetajat. Sellega Pent päris mööda ei pannud: olin õpetanud koolis inglise keelt, õpetasin Tartus ka esperanto keelt. Ning siis tegi Pent minust veel hiina keele algkursuse õpetaja!
…
Ka minul oli kuulajaid, kabinet oli alguses puupüsti täis, lõpuks jäi järele vaid mõni eriti suur asjahuviline.
…
Kui juhtus aega olema, käisin ikka kabinetis Pendiga juttu ajamas. (Olin ka nende hulgas, kes aitasid kabinetti Tiigi tänavasse kolida, Mäll pakkus pärast keemiahoonest pärit piiritust).
Pent rääkis, et tal on – vist Viljandimaal – üks maja, kus on palju raamatuid. Tahtsin neid kangesti näha, tegin ettepaneku sõita sinna mootorrattaga. Pent vabandas, et maja tuleks eelnevalt soojaks kütta (aeg polnud enam päris suvine). Küllap oli keeldumise tegelik põhjus see, et ta ei julgenud mootorratta peale tulla: ta oli ju vana mees, võis külmetada.
Igal kokkusaamisel läks jutt muidugi keeltele. Pent tõi mitmesugustest keeltest igasuguseid huvitavaid näiteid, sealhulgas luges oma rumeeniakeelseid luuletusi. Siis rääkis oma rännakutest ja õppimisest välismaal. Kui elasin Võrtsjärve ääres, tegi Pent mulle ettepaneku hakata kirja panema selle kandi (Rannu) murret. See jäi mul aja- ja küllap ka huvipuuduse tõttu tegemata.
Hiljem rääkis ta mulle kibestunut oma keerulisest suhtest Mälliga, kes olevat ta kabinetist, kuhu ta oma sõnul ei tahtnud enam jalga tõsta, välja söönud.
…
Napsimees Pent minu teada polnud. Kuid Saaremaa õlle üle, mida ma talle mõnikord tõin, oli tal küll hea meel. Eks ta oli kokkuhoidlik inimene, kui tal üldse raha oli – ma ei teagi, rahast me ei rääkinud. Kas ta sai dotsendipalka? Või oli ta tagandatud? Suitsu sai ka mõnikord koos tehtud, aga ma ei mäleta, et tal endal oleks suitsupakki olnud. Kord käisime koos sööklas, seal silmakliiniku kõrval Heidemanni (praegu Julius Kupejanovi) tänavas (oli vist „Edu”). Sellal kui mina – hea isuga tudeng – sõin supi, kaks praadi, kaks magustoitu ja jõin Pepsit peale, piirdus Pent poole supiga, küsides minult kolm kopikat, mis tal puudu jäi.
Lihtne ja hea, palju näinud inimene oli. Kõrges eas lahkunud Pendi ärasaatmisele ma kahjuks ei jõudnud.
Meenutuskilde Pent Nurmekunnast
HILLAR PALAMETS
Hillar Palamets (1927) on ajaloolane ja pedagoog, pedagoogikakandidaat (1963). Pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1951 töötas ajalooõpetajana Tartu koolides, oli 1955-1958 Tartu 2 keskkooli (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) direktor, 1961-1966 TRÜ õppejõud, 1979. aastast dotsent ja 1974-1984 NSV Liidu ajaloo kateedri juhataja. Eesti NSV teeneline õpetaja 1974, pälvinud 1985 Eesti NSV riikliku preemia. Avaldanud õpikuid ja mälestusraamatuid, pühendanud Tartu linna ning ülikooli ajaloo uurimisele. Teinud populaarseid Tartu linna ja ülikooli giidituure.
i
OTT KURS
