Valitud peatükke raamatust
i
Järg 11. oktoobril ilmunud osale
Ta puudutas Penti oma hargiga ja ütles: Igavesti pead sa rändama.” Pärast seda nagu tõesti mingi võim oli sundinud teda ikka ja jälle kuhugi minema. Mis minusse puutub, siis muidugi hakkas see tõbi ka mulle külge.
…
Viimasele teekonnale Pendi koju Tänassilma sõitsime Estonia laevahuku eelpäeval. Ilm oli päris ilus. Meile lubati vastu tulla, aga ei tuldud. Maanteelt oli Nurmekunna majakeseni umbes kolm kilomeetrit. Pikapeale jõudsime kohale. Tahtsime tuba kütta, kuid hakk oli korstnasse pesa teinud. Öösel oli torm ja me ei saanud ka hommikul ära tulla. Olime selle päeva päris söömata, ainult kuuma vett tõin õhtu eel lähedasest talust. Kuid järgmisel päeval paistis jälle päike ja jõudsime tagasi Tartusse.
…
1991. aastal alustas Tartu Ülikoolis taas tööd usuteaduskond. Sinna vajati araabia ja pärsia keele õpetajat. Pent oli nõus õpetama. Käisin minagi teda saatmas. 1994. aasta kevadsemestri lõpul jättis ta ka selle viimase töö Tartu Ülikoolis. Just nendest viimastest üliõpilastest hakkas teda vaatamas käima noormees, kes rääkis talle oma teaduskonna uudiseid ja oli talle sõbraks.
Tervis võis Pendil noores eas päris hea olla. Olukord muutus aga õpinguaastatel välismaal. Tal polnud kindlat sissetulekut ja stipendiumi hakkast ta ka alles hiljem saama. Nurmekunda hakkasid vaevama haigused. Saabunud sõja algul tagasi kodumaale, pidi ka tema mobilisatsiooni korras minema rindele. Sealt viis tee edasi vangilaagrisse, kust ta vaevalt eluga pääses. Hilisemas sõjajärgses elus hoolitses tema tervise eest dr Rein Põllumaa, kuulus nõelravi asjatundja. Viimase surma järel jäi Nurmekund oma isiklikust ihuarstist ilma. 1995. aastal sattus ta haiglasse. 1996. aastal ilmusid samad haigusnähud. Paistis, et haigus on taganenud. Lõpliku hoobi andis talle aga 90. sünnipäev. 28. detsembril 1996 lahkus ta igaveseks. Viimsele puhkepaigale saatis teda üks tema õpilasi, kellest oli vahepeal saanud ülikooli koguduse õpetaja (EELK Ülikooli Jaani koguduse õpetaja Allan Taruste – toim).
Kokkuvõte Salme Nigolilt
Pent Nurmekunda on raske kirjeldada, sest tal oli palju positiivseid omadusi. Pent Nurmekund oli kõigepealt eestlane, kelle juured olid sügavalt maa sees. Ta oli tervist kaalule pannes omandanud väga hea hariduse. Kui tekkisid mingid lootused vaenuvägede keskel kuidagi taastada iseseisvat Eestit, ei kahelnud ta oma üksusega välja astuda kodumaa piiri kaitseks.
…
Hea mälu tõttu oli tal alati käepärast suur hulk anekdoote ja nalju. Temaga koos polnud kunagi igav kuhugi minna, sest tee edenes lauldes kiiresti ja parajad jutud tõstsid meeleolu. Ta oli väga töökas. Vaikses ruumis võis ta terve päeva töötada. Kord, kui ta oli pool päeva istunud, ütles ta: „Küll on hää rahulik.”
…
Ta oli tasakaalukas ja tagasihoidlik. Ma ei näinud, et ta oleks vihastanud. Kui seda siiski juhtus, nagu räägiti, siis oli selle inimesega sõprus läbi. Ta oli abivalmis hoiakuga ja astus välja nõukogulike väärnähete vastu.
…
Nurmekund austas ja hoidis oma maal elavaid vanemaid ega häbenenud neid. Kuigi tal oleks võimalusi olnud välismaale elama jääda, ei kasutanud ta neid. Oma elusaatuse üle ei kurtnud ega hädaldanud Pent kunagi. Kui läkski midagi viltu, ei lasknud ta seda teistel märgata. Ainult tema luulevihikust „Kõllanõmme” kostavad mõned nukrad noodid. Lauludes oli ta nähtavasti avameelne.
Lilli ja loodust oskas ta väga hinnata. Lilli korjas ta alati ja tõi mulle neid ikka.
Pent Nurmekunna elu oli pikk ja töine. Vaevad, vintsutused ja haigused ei suutnud teda päriselt maha suruda. Ta põdes ja alustas uuesti. Temasse olid koondunud visa eestlase vaimuanded ja elujõud.
Helgi Vihma Pent Nurmekunnast
Helgi Vihma on keeleteadlane ja kultuuriloolane, lõpetanud Tartu õpetajate instituudi (1952) ja Tartu ülikooli eesti keele erialal (1957), mag phil (1993).
1952. aasta suvel müüsin Pärnu turul Audru kolhoosi piima, et ülikooli sõiduks raha teenida. Üleval veoauto kastis seistes ja suurtest piimapressidest pikavarrelise liitriga järjekorras seisjaile piima mõõtes kuulsin mõndagi huvitavat tegelikust elust. Pärnakate jutuvada puhastas mu seminari riigieksameiks marksismi täis tuubitud pea üpris selgeks. Tõsi küll, see tarkus oli juba kuu ajaga jõudnud niigi haihtuda selleks ajaks, kui Pärnu ja Audru ümbruse rahva seas liikus elurõõmus uudis. Piimajärjekorras täiendati seda õige värvikalt: Pootsi algkoolis on uus õpetaja ja koolijütsidel vaba põli – käivad tunni ajal aknast sisse ja välja millal tahes. Minu Audru kooli õpetajast ema muheles ja vaikis, isa arvas, et ju siis õpetaja peas on paremaid mõtteid kui koolijütside taltsutamine. Ja mõne aja pärast me kohtusimegi.
Pärnu ja Viljandi vahet sõitis kitsarööpmeline rong. Kitsais vaguneis pikuti seina ääres olid pingid, kus sõitjad istusid vastamisi. Minu koolitee Tartu ülikooli algas selles vagunis. Vastasseina ääres pikal pingil tukkusid väsinud inimesed. Kes norskas, kes avas vahetevahel silmad ja tahtis teada, kus me parajasti oleme. Mina muidugi ei teadnud. Ainult minu vastasistuja ei küsinud kordagi ega avanud silmi. Lapitud, kohati kortsitud koverkotmantlis mees näis viibivat nagu kuskil eemal, kaugel võõraste seas ja rääkis nendega eri keeltes: vene, inglise, saksa, prantsuse keeles, samuti mingis normandia murrakus, millest ma midagi ei taibanud peale sõna Rouen, ja veel mingites keeltes. Öösel nõksatas rong seisma, mees avas silmad, haaras mu kompsukese, astus kiirustades vagunist välja ja ulatas mulle käe. Muidugi väljusin ja järgnesin talle hirmus, et viib mu ainsa kingapaari ja kleidi minema – olin ju dressipükstes ja sitspluusikesega.
i
(Järgneb)
