Järg 27. septembril ilmunud osale
Hiljem tuligi ta koos mõne sõjavangiga, keda tookord sai teatud ajaks isiklikul vastutusel linna kaasa võtta. Kostitasime neid, nagu saime, ja tundsime häbi, et mitte sugugi prantsuse keelt ei osanud. Nurmekund aga kasutas sõjavange keelejuhtidena. Need olid viisakad, haritud poisid.
Kaitseväes teenimise ajal oli Pent lõpetanud aspirantide kursused. Ta oli kavatsenud minna sõjaväeakadeemiasse õppima, aga sisseastumiskirjandi ajal otsustas ta end sõjaväega mitte siduda. Kui nüüd tulid uued mobilisatsioonikäsud, sai temagi selle. Talle anti õpetamata meeste rühm ja ta oli nendega hädas, eriti frondil olles. Vähemalt jõulud sai Nurmekund siiski Tartus olla ja osa võtta meie arhiivi ja Emakeele Seltsi jõulupuust. Kodus tegime söögid ja viisime kohale. Läksime oma koormaga pimedaid tänavaid pidi Laia ja Rüütli tänava nurgale arhiivi. See oli väga tore õhtu. Ma sattusin istuma Paul Ariste ja Pent Nurmekunna vahele. Nad naerutasid mind tohutult ja kordamööda, vahepeal laulsime. Kui tuntud laulud lauldud said, siis laulis Nurmekund üht heeringalaulu, millel oli umbes 30 salmi. Muud pidulised laulsid refrääni. Õega kahe peale oli meil üks peokleit, seekord oli see minu seljas. Ei olnud ju midagi saada. Ja rahagi polnud.
Oli juba kevadtalv 1944, kui Nurmekund tuli suure pakiga arhiivi ja palus härdalt, et keegi aitaks tal laost saadud mundrit korrastada. Meid oli seekord vähe kohal ja liisk langes minu peale. Mis siis ikka, olin ju oma linnaosas käinud eesti sõduritele varustust korjamas. Terve päev kulus mul aurutamise ja pressimise peale, nii kortsunud olid need riided. Midagi tuli veel õmmelda. Ta vist sõitis nendega kohe järgmisel hommikul minema Peipsi poole oma väeossa. Olin talle kudunud veel sokid (ainsad minu elus). Nii saatsime ta Astaga sadamasse laeva peale.
Pendil algas sõdurielu, esialgu frondi lähedal, pärast frondil. Nii ta kadus meie vaateväljalt, alles suvel, kui neil veel ei olnud päris lahinguid, sain temalt kirja. Mis siis sügisel kõik juhtus ja kuidas meie Eesti väeosade ülesandeks jäi Saksa üksuste taganemise katmine, kuni meie omad venelaste kätte vangi langesid? Järgnes kohutav vangielu külmas Karjalas. Aga Nurmekund elas selle üle ja kannatas ära. Kui ta siis kodumaal suure vaevaga oli koolmeistriks saanud Pootsis ja Pärnus, ilmutas ta end ka Tartus ikka professor Aristet otsides ja minagi olin sealsamas eesti keele kateedri laborant.
Uus elu algas meie teaduskonnas 1955. aastal. Suure vaeva ja keeruliste asjaõiendustega oli rektor andnud Pent Nurmekunnale loa hiina keelt õpetada. Poliitiline olukord oli selleks soodne, kuigi rektor kahtles, kas Pent selleks sobib.
3. veebruaril pidas kogu meie teaduskond professor Ariste 50. sünnipäeva ja külalisi oli mujaltki. Teiste hulgas võttis peost osa liivlanna Hilda (tõenäoliselt Hilda Griva- toim.), kes esitas mitu liivikeelset laulu. Tal oli väga ilus hääl. Et ta võõrastemajja oma broneeritud kohta ei saanud, tuli ta minu väiksesse ärklituppa ja jäi sääl haigeks. Arstiks soovis ta ainult oma eilset lauanaabrit dr Põkki. Arvasin siis veel paar külalist kutsuda, aga keda? Imelik, nägin tänaval Pent Nurmekunda, kes oskas liivi keelt ja oli liivlaste juures oma sõbra pool käinud. Tulid kõik, keda olin kutsunud, ka sõbranna Paula (Paula Palmeos – toim). Keetsin kohvi ja meil oli väga tore õhtu. Kui külalised olid lahkunud, ütles Paula: “Ma tahaksin, et Nurmekunnal hästi läheks, ta on nii palju näguripäevi näinud.” Ja mina soovisin talle samuti õnne ja edu.
Sellel talvel elas Nurmekund, nagu pärast selgus, veel valmisehitamata küttekoldeta majas. Ta ise ei rääkinud sellest. Ta ülepea ei kurtnud millegi üle. Et tal tee minu juurde selgeks oli saanud, tuli ta vahetevahel teed jooma. Siis ta rääkis mulle neist hirmsaist vangide elupäevist külmas Põhja-Karjalas.
Hiina keelega läks Pendil väga hästi. Avaloengule tulnud rahvas ei mahtunud kuidagi ära selleks määratud auditooriumi. Varsti sai ta ka väikese õppekabineti keemiahoonesse, kus ta võis ise töötada ja ka väiksemate rühmadega õppetööd teha. Ta ristis selle orientalistikakabinetiks. Järk-järgult hakkas ta ka teisi Aasia, samuti Euroopa keeli õpetama, nii et teda hakati keeletargaks kutsuma.Ta oli nagu loodud õpetajaks. Ometi paistis, et ülikooli juhtkond nagu kannaks vimma tema vastu. Nad poleks teda justkui küllalt hinnanud tema sõdurielu pärast.
Oli aasta 1958. Üliõpilasi ja õppejõude kutsuti üles uudismaale viljakoristustöödele. Pent tuleb ja küsib, mida mina arvan, kui tema ka läheb. Minagi arvasin, et see võiks talle väärtust juurde lisada, kui see mitte liiga raske poleks. Tema ei kartnud midagi, tahtis ainult teada, kas mina tema ema eest selle aja jooksul hoolitsen, kui tema ära on. Muidugi ma lubasin seda. Kui nad tagasi olid, tulid aukirjad ja medalid ning Pent oli äkki tähtis mees.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
