Valitud peatükke raamatust
Järg 13. septembril ilmunud osale
Niiviisi, jaolt iseenda, jaolt tõlkide abiga teadvustasin äsja määratud rühmavanematele järjepanu, mida neil teha tuleb ja milliseid andmeid neilt vajatakse.
…
Nüüdsest paranes mu vangielu tunduvalt. Otsest toidumuret enam ei olnud. Sain kuskilt suure kanistri, kuhu mahtus oma kümmekond laagriportsjonit. Kui läksin sellega nn kööki, lõi ungarlastest köögipersonal mu kanistri balandat ehk supilaga peaaegu pilgeni täis. Sõin ise ja jagasin teistele isunutele, kuni haigestusin skorbuuti…
Hiljem sain loa leida endale ungari sõjavangide hulgast tentsik. Valisin selleks ühe noore tudengi nimega Kocsis (eesti keeles kutsar), kellega hakkasin kord ülikoolis kiiruga omandatud ungari keele teadmisi värskendama.
…
Tentsik Kocsis muretses toidu eest ja mul oli mõnus olemine. Nüüd olin tõlk ja ungarlased tituleerisid mind “Meie kallis sugulane”.
…
Aja kestel kogunes minu valdusse mahukaid murdetekste kahelt luksemburgi, kahelt belgia ning seitsmelt saksa keele murdealalt.
Kõige lõpuks eraldati Segeža laagrites Nõukogude Liidule allunud alade sõjavangid muudest ja lähetati Medvežjegorski lähistele “töö- ja kasvatuslaagrisse”. Pidime parandama soomlaste purustatud Balti-Valge mere kanalit. Välismaalasi meie hulgas enam polnud, see-eest oli mul võimalus üles tähendada gruusia, tšetšeeni ning aserbaidžaani ja muid türgikeelseid tekste. Selles laagris olin ma 1945. aasta sügisest kuni 1946. aasta sügiseni.
Vangilaagrist kodumaale
…
Medvežjegorskis välismaalasi enam ei olnud. Küll sain ma üles kirjutada gruusia-, tšetšeeni- ja aserbaidžaani- ehk türgikeelseid tekste. Ka need üleskirjutused on mul kõik alles. Selles laagris olin ma 1945. aasta sügisest 1946. aasta septembrikuuni. Siis põgenesin tagasi Eestisse.
Vangilaagrist kodumaale
…
Ma ei tohtinud Tartusse tulla, sest olin illegaalses seisundis, ei olnud passi ette näidata. Seepärast elasin umbes aasta siin ja seal. Käisin taludes tööl ja sain tehtu eest elatist. Ei keegi uurinud ega puurinud, et kes ma olen ja kust ma tulen. Aga kaua sa niimoodi elad. Tuli end kuidagi legaliseerida. Selleks oli vaja minna Tallinna, kuhu oli asutatud repatrieerimise büroo. Selle juhataja oli proua Mey, keda tundis hästi minu tuttav, Tartu ülikooli raamatukogus töötanud Helene Johani. Johani tuli minuga büroosse kaasa.
…
Lõpuks kutsuti mind sisse ja lasti kirjutada seletus. Kõhklesin – kui kirjutan ausalt, nagu lugu oli, saadavad tagasi Karjalasse. Selle peale öeldi: “Ärge kartke, tagasi me teid ei saada. Seal te niikuinii ei seisa.” Kirjutasin siis seletuskirja ära. Siis teatati – nüüdsest peale olete vaba, aga peate käima ainult aeg-ajalt õhtuti ennast näitamas. Käisingi. Aga seal ei olnud kunagi ühtegi inimest.
Meenutusi Pent Nurmekunnast
Salme Nigol
Salme Nigol (1920-2008) oli Pent Nurmekunna abikaasa. Lõpetas 1947 Tartu ülikooli eesti filoloogina, töötas 1945-1947 Tartu ülikooli eesti ja sugulaskeelte arhiivis, Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele kateedris ning Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis. 1953-1956 ülikooli eesti keele aspirant, uurimisteemaks „Hargla murraku häälikud. 1959 kaitses filoloogiakandidaadi kraadi. Kogus lõunaeesti murdeid, uuris Hargla murrakut ning Lätis Leivu ja Lutsi keelesaari. Eesti Keele Instituudi murdearhiivi koondkartoteegi rajajaid, „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamise põhimõtetete loojaid ning sõnaraamatu käsikirja koostajaid. Kuulus „Võru-eesti sõnaraamatu” (2002) koostamise töörühma.
Tutvumine
Oli sõjakevad 1943. Tartu oli täis Saksa sõdureid, isegi ülikoolihoone oli nende valduses. Ülikoolirahvas pääses majja otsaseina üliõpilasmaja vastu tehtud uksest, kuhu tuli ronida kitsast trepist.
Sel ajal oli Eesti Keele Arhiivi juhataja professor Julius Mägiste Saksa Omavalitsuselt suutnud välja kaubelda raha meie arhiivis leiduvate murdekogude kopeerimiseks. Võeti tööle 7-8 ajutist abijõudu, enamikus üliõpilased, umbes õpingute keskele jõudnud. Neile õppetööd ei toimunud, ka ei saanud nad ametlikult eksameid teha. Ja kui tegidki eksami ja hinde kirjutas õppejõud oma taskuraamatusse, siis võis varsti selguda, et eksamineerija oli lahkunud koos oma taskuraamatuga.
Mina olin koos oma kolme kaaslasega arvatud kopeerijate hulka. Veel enne töö algust kutsuti meid tulevase töökaaslase Viiu keskkooli lõpetamist pühitsema tema kasuema, filosoofiateaduskonna seminariraamatukogu juhataja koju. Seal saimegi tuttavaks Pent Nurmekunna, tookordse prantsuse keele lektoriga. Ta jättis meile kõigile väga hea mulje. Käitus tagasihoidlikult ja juba algusest peale kuidagi sarnaselt minu isaga. Pärast, kui me juba arhiivis töötasime, astus ta mõnelgi korral meie juurest läbi, vestles meie ülemusega, kelleks oli tookordne assistent, pärastine professor Paul Ariste. Kui ülemust polnud kohal, siis tundis huvi ka meie töö vastu. Ta oli Mulgimaal kasvanud ja rääkis ka ise murdekeelt.
Oli juba suvi. Me tohtisime sõita ainult lubadega. Meid varustas arhiiv. Tulin maalt onu poolt ja läksin jaamast otse oma teed koju, kui kohtasin Pent Nurmekunda. Ta võttis kompsu mu käest ja ütles, et võiks mind koju saata. Nii läksime meile, kus siis koos õpingukaaslase Astaga elasime. Kui ta lahkus, soovitasme tal mõnel teiselgi korral meie poolt läbi astuda.
i
OTT KURS
