Järg 6. septembril ilmunud osale
i
Valitud peatükke raamatust
Olime sunnitud hakkama täiesti omapäi tegutsema, et päästa, mida veel päästa on ja saab. Seks eraldusime võimalikult väikesteks rühmadeks, kes omaette tegutsedes, oma suva järgi hakkasid otsima väljapääsu.
…
Peagi sattusime vastakuti pundi üpriski relvastatud venekeelsete sovettidega, kes jalamaid asusid mul saapaid ära tirima. Liibusin neile hästi lähedale, et nad ei saaks mind oma pikkade täägioradega läbi torgata. Õnneks lähenes joostes üks tunnustega Eesti korpuslane (ka venelane!), kes kohe asus mulle abiks venekeelseid sovette eemale tõrjuma. Ometi vahetati kähmluse käigus mu toobikujulised saksa nahksäärikud mingisuguste kummitopside vastu ringi.
…
Venekeelne Eesti korpuslane vedas meid Tapa kogumispunkti.
…
Nii algas mulle ja mu saatusekaaslastele suure, kuid vaese soveti riigi sõjavangi kurb ja näljane elu.
…
1944. aasta novembrikuu keskel küüditati osa mehi Kohtla-Käva laagrist Karjalasse Segeža linna laagrisse. Vagunid topiti sõjavange sedavõrd täis, et ei olnud ruumi seismisekski. Tuli seista püsti otsekui silgud tünnis. Hämmastav oli kogeda, kuidas endised rindemehed seda laadi sundolukorras muutusid äratundmatuseni. Ešelon hõlmas umbes 1600 eestlast ja 400 muulast, peamiselt sakslasi, austerlasi, luksemburglasi jt. Nii et igapidi lääneeuroopalik seltskond, mille rahvusvaheline ilme kasvas laagris veelgi. Mulle kui filoloogile igatahes oli seltskond huvitav ja suhtlemiseks tänuväärne.
Laagris valitses kõva mahv, möllasid taudid ja nälg; mehi suri õige palju, mõnikord 15-20 ööpäevas. Barakid olid liiga suvised ega pidanud pakast. Tava järgi elasid samast rahvusest vangid ühes barakis. Aga mitte alati. Mäletan saksa leitnanti Forsonit, kes pandi elama meie (eestlaste) barakki, sest teised sakslased kippusid talle tema punaste vaadete pärast kitli peale andma.
Sellises internatsionaalses seltskonnas hakkasin koguma saksa, prantsuse, rumeenia ja teiste keelte murdematerjale. Kõige rohkem saksa keelest ja murretest, sest sakslased moodustasid laagri rahvusvähemusest rõhuva enamiku.
Omaette lugu oli keelematerjalide kirjapanekuga, taoteldavate murdematerjalide ülestähendamisega nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.
Ainsa ja üldtunnustatud vääringuna kehtis laagris, võimalik, et ka väljaspool seda, plärutäis tubakat. Ise ma ei suitsetanud ja nii kulus mu tubakanatuke „keelejuhtidele” nagu marja eest. Ühe tühja ja kütmata baraki nurgas sirgeldasin paksu saladuse katte all omi keelemärkmeid kohalikus Segeža paberikombinaadis toodetud kollasele kotipaberile. Peale minu ja „keelejuhi” olid seal ametis vangidest veel üks pirrukiskuja ja teine tulenäitaja. Muud valgust seal ju polnud, ei tohtinudki olla. Ja kõike tehti suurima heameelega purupalja mahorkapläru eest!
Osa vange käis tööl väljaspool laagrit. Plärude vastu tõid nad mulle kirjaümbrikke, et saaksin saata valminud sedelid Tartu ülikooli „Seminarka” raamatukogule. Lootsin, et sellise „ametliku adressaadi” kaudu lähevad saadetised kindlasti kohale. Ja tõepoolest, hiljem sain nad Tartus kenasti kätte ja pidasin nende varal ülikoolis luksemburgi ja muudest germaani murretest loenguid. Praegu tohiksid kõik kõnealused unikaalselt kogutud materjalid olla ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonna talletuses.
Lisaks askeldustele pealaagris, tehti minust 1945. aasta suvel ungari keele tõlk. Segeža linnakeses oli nimelt kaks laagrit: põhilaager ja linnalaager. Viimasesse oli hiljuti Balatoni järve äärest toodud ungari sõjavange. Põhilaagris üldiselt tunti mu mõningast keelteoskust ja tuligi korraldus: „Saabusid ungarlased, hakkate ungari keele tõlgiks!”. Ei küsitudki, kas ma madjarite keelt üldse jagan!
Laagrist teise oli oma paar kilomeetrit maad. Minna tuli konvoi all: mina keskmes, seljakott varanatukesega õlal, püssimeeste falang ümber, koneotsad minu poole pööratud.
…
Sel Canossa teekonnal püüdsin usinasti meenutada kunagi tartu ülikooli algusaastail kuulatud õppejõudude Jozsef Guörke ja Jenö Fazekase loenguil õpitud ungari keele sõnu ning grammatikareegleid. Kokku sain neid umbes paarikümne ümber! Ole hea ja kõneta siis selle piskuga paari ungari eliitrügementi!
…
Meie saabudes linnalaagri juurde olid madjarid üles rivistatud laagriesisele väljakule. Umbes 2000 mundrimeest ootas, mis edasi saab. Ligi astus laagri arvestusosakonna ülem, ukrainlane, ja ütles mulle: Näed, tõlk. Need ungarlased jaotad sajamehelisteks rühmadeks ning määrad igale rühmale vanema. Vanemale annad paberi ja pliiatsi ning lased iga mehe kohta kirja panna järgmised andmed: perekonna-, ees- ja isanime, sünniaasta, sünnikoha. (Tartu Ülikooli dotsendi Tõnu Seilenthali andmetel ei kasutata Ungari traditsioonis isanime, vaid ema ees- ja neiupõlvenime. – Toim)
Seejärel rivistad nad neljakaupa kolonni ja marss laagrisse.” Enesestmõistetavalt toimus tema ilukõne mingis ukrainapärases vene keeles.
Pikemalt mõtlemata astusin selle meestesumma ette ja karjusin ungari keeles: „Ki tud nemetül?” (Kes mõistab saksa keelt?). Keegi hõikas: „En tudom!” (Mina mõistan!).
i
OTT KURS
