Valitud peatükke raamatust
i
Kopenhaagenis
Ülikoolis pidin käima n-ö jänesena, sest üliõpilaseks vormistamise eest küsiti muidugi jälle raha.
Omajagu tegemist oli muidugi Taani keelega. Kui ma astusin Riias laevale ja kuulsin, kuidas meremehed omavahel taani keeles kõnelevad, siis ütlesin endale: seda keelt ei õpi sa küll kunagi ära, sest lauses ei ole sõnadel üldse vahet.
Kirjalikku teksti hakkasin aga õige pea mõistma. Suhtlesin siis nii laevameeste kui kopenhaagenlastega esialgu inglise keeles, aga kahe kuu pärast võisin juba taani keeles rääkida. Nii et taani keel on ainus keel, mille kohta tean, kui palju mul kulus aega selle äraõppimiseks – täpselt kaks kuud vaevanägemist. Grammatika oli ju väga kerge, aga hääldamisega oli tegemist, seda enam, et kopenhaagenlased kõnelevad mingit kohalikku murret.
…
Kopenhaagen oli ikka suur linn ja nagu igal sadamalinnal, oli seal oma ööelu ja omad ahvatlused. Mis seal imeks panna – vaiksel Tartulgi oli oma ööelu, mis siis veel Kopenhaagenist kõnelda. Tänavatel võis näha ringi kõndimas teatud elukutset esindavaid naisterahvaid.
Õlu oli Taanis maitsev ja mitte liiga kange. Seda jooki jõin ma meelsasti.
…
Läti vanapoisi Valdemars Ohsoli kulul elasin ligemale pool aastat: 1934. aasta lõpust 1935. aasta kevadeni. Vahepeal jäin aga haigeks. Organism oli siiski sedavõrd üle koormatud, et nõrkus võttis võimust ja pea käis ümber. Õnneks tegutses Kopenhaagenis Taani-Eesti Selts ehk Dansk-Estisk Samfund. Selle liikmed viisid mind kosuma Farumisse, ühte pealinna lähedal asuvasse kohta, kus elas keegi Eestist pärit ja Eestis koolis käinud taani maamees . Tal oli õige väike talu, meie mõistes päris popsikoht. Seal tegi ta jõudumööda maatööd ja minagi aitasin selles osas kaasa: harvendasin aiamaasikaid ja panin kartuleid maha, niitsin heina ja karjatasin kanu. Koos peremehega käisin Kopenhaageni turul neid maasikaid müümas. Hea, et taani keel oli siis juba suus. Kuidas sa muidu taanlastega kaupled. Nii et olen olude sunnil ka turukaupmees olnud.
Taanimaalt Prantsusmaale
Selle peremehe juures olles kuulsin, et lähemal ajal sõidab mingi Taani laev JaapanisseYokohamasse. Niipea, kui sellest teada sain, viskasin vikati maha ja ütlesin peremehele, et lähen nüüd tema juurest minema. Kauge Jaapan kutsub. Kena mees oli, andis mulle teerahaks kaasa mõnikümmend Taani krooni.
Jõudsin Kopenhaagenisse, laev juba läinud…Sain siis ühele teisele laevale, mis sõitis Prantsusmaale. Algul Dunkerque`i ja sealt veel edasi BordeauxŽsse. Mind võeti laevale jungaks. Koorisin kambüüsis kartuleid, küürisin laevatekki ja seisin vahis. Põhjameri oli sedapuhku hästi vaikne ja see võimaldas mul lõpetada magistritöö, mille olin Tartust kaasa võtnud.
…
Kapten juhtus olema hästi paks mees, suur õllejooja, meeskond kutsus teda tagaselja Niiluse Jõehobuks. Ta oli sageli kõvasti purjus ja otsis siis seltsi. Oma meeskonnaga ta aga suuremat ei suhelnud. Küll pidas ta minust mingil määral lugu, ikkagi välismaalane ja pealegi selline välismaalane, kes tönkab mingil määral ka kallist taani keelt.
Ta andis mulle elamiseks kapteni kajuti ees oleva avarama ruumi, mida mõnikord kasutati ka tähtsamate meeste söögiruumina.
Kui olime jõudnud Helsingöri reidile, kust paistis Hamleti loss, kutsus kapten mind „pullisilma” juurde, näitas ööpimeduses tuledes laiuvat Taanimaa randa ja deklareeris: „Vaata, see on Taanimaa uhkus.” Hiljem rääkis, et ta tahab ikka kaalus maha võtta, aga see asi ei taha kuidagi välja tulla.</span>
„Kolm päeva ma ei söö midagi ja kui ma siis sööma hakkan, siis söön viie päeva eest.”
Söömise alal sain ma sellel laeval ühe väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks: kui laev kõvasti kõigub, siis parem ära söö. Eriti liha mitte. Sõin ainult riisisuppi ja häda polnud midagi.
…
Kui DunkerqueŽis laevalt maha tulin ja mööda Prantsusmaa teid jalgsi astuma hakkasin, oli mul magistritöö valmis, käsikiri seljakotis kaasas.
Põhja-Prantsusmaa teedel
Niisiis – DunkerqueŽis tulin laevalt maha ja hakkasin jalgsi Roueni poole astuma. Sinna oli oma 400 kilomeetrit ja kuigi ma sõitsin mõne jupi ka rongiga, andis seda maad jalgsi käia. Olin vahetanud taanlaselt saadud kroonid frankideks, aga neid ei tohtinud ma kulutada. Alati pidi taskus olema 25 franki, et seda politseile ette näidata. Vastasel korral tunnistati rahata võõras mees kohe hulkuriks ja saadeti ilma pikemata maalt välja. Tavaliselt viidi Belgia piirile, anti seal jalaga tagumikku ja mine siis, kuhu ise tahad…
…
Mina aga sammusin mööda suvise Prantsusmaa teid, kepp käes ja kott seljas. Ööbisin vabas looduses, seal, kus parajasti juhtus. Magamisest ei tulnud küll suurt midagi välja, rohkem tukastasin, sest just öösel tulid mulle meelde igasugused Caesari sõjalood. Magasin rohkem päeval. Söögiga oli lihtsam. Laeval oli madruste toidu hulka kuulunud ka šokolaad. Panin enda jaoks kõrvale ja see oli tükk aega mu põhitoidus, nii et tänapäevani on mul sellest isu täis. Teeäärsetes bistroodes müüdi õlut ja kohalikku õunaveini, siidrit, mis kraadidelt oli aga küllalt kange. Kui olid kruusitäie siidrit ära joonud, siis oli kohe hoopis rõõmsam minek. Meie õunavein on siidriga võrreldes lapsemäng.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
