Valitud peatükke raamatust
Järg 26. juulil ilmunud osale
Töö ülikooli koosseisulise õppejõuna ja orientalistikakabineti juhatajana
Pärast väikseid õppeülesandeid ja lühiajalist raamatukogutööd sai Pent Nurmekund 1. septembrist 1956 poole koormusega õpetaja koha ülikooli võõrkeelte kateedris, tema palk oli 525 rubla kuus.
Töökoht Euroopa keeltele orienteeritud kateedris eeldas ka nende keelte probleemidega tegelemist ja vastavat õppetööd. 28. oktoobril 1958 alustas Nurmekund loengusarja saksa keele ajaloost.
…
1. septembril 1961 viidi ta saksa keele kateedri õpetaja kohale, palgaks määrati 120 rubla kuus. Täiskoht koosseisulise õppejõuna andis võimaluse iga kuu kindlat palka saada. Mure äralangemine igapäevase leiva pärast võimaldas tunda ennast vabamalt ning tegutseda ka lingvistikavälises valdkonnas. Nii valgustas ta Tartu ülikooli ajaloo vähemtuntud perioodi enne ülikooli taasavamist 1802. aastal.
…
12. aprillil 1963 kirjutas Nurmekund avalduse kandideerimaks vanemõpetaja kohale saksa keele kateedris. Oma ankeedis on ta märkinud, et valdab prantsuse, inglise, saksa, taani, norra, rootsi, hispaania, itaalia, hiina, hindi, jaapani, hollandi, eesti, vene, liivi ja jidiši keelt. Kokku on võõrkeeli loetelus seekord 15, sest polnud enam küsitud n-ö nõrgalt osatavaid keeli.
Ajaloo-keeleteaduskonna dekaani allkirjaga kinnitatud iseloomustus lõpeb järgmiselt.
Sm. P. Nurmekund on tõeline polüglott, kes mitte ainult ei valda praktiliselt väga palju keeli, vaid on ka väga laialdaste teoreetiliste teadmistega keeleteadlane.
Vanemõpetajana hakkas ta saama palka 150 rubla kuus.
Pent Nurmekund ja Viljandimaa
Alates 1954. aastast Tartus elanud Pent Nurmekund oli 20. sajandi õpetlane, kes säilitas tiheda sideme maaga. Oma olekult ja kõneviisilt kuulus ta ikkagi maameeste, mitte linnavurlede hulka. Erinevalt teisest tuntud keelemehest Paul Aristest, ei tegelnud Pent Nurmekund kehalise kasvatuse ega võimlemisega. Tema arvates andis vajaliku jõu ja karastuse tavaline maatöö.
…
Pent Nurmekunnale oli vastumeelt ilutsemine ja peenutsemine. Oma sõnade järgi ei käinud ta Werneri kohvikus seepärast, et seal kõõluti ja uudistati kaelad õieli iga sisenejat. Tagasihoidlikule inimesele see ei sobinud.
Tänapäeval räägitakse sageli inimeste juurte otsimisest. Nurmekunnal polnud vaja juuri otsida, need olid tal kogu aeg olemas. Seda tõendavad temaga tehtud raadiousutluste salvestused ja kirjad, eriti aga mulgikeelsed luuletused, millest suurem osa ilmus tema eluõhtul kogumikus „Kõllanõmme” (1996).
Pent Nurmekund sündis Pärnumaal, kuid suur osa tema hilisemast elust oli seotud Viljandimaaga.
…
Tänassilma jäi tema viimaseks maakoduks. Seal elas ja töötas pärast isa surma tema ema, kes pärast haigestumist veetis küll viimased elupäevad poja kitsukeses toas Tartus. Tänassilma oli Pent Nurmekunna suvekodu ka pärast ema surma. Seal paiknes tema raamatukogu, mida ta õppe- ja uurimistööks kasutas. Linnas polnud ju raamatutele ruumi.
Näinud näguripäevi, olnud külmas ja ajuti poolnäljas, elanud üksikuna oma Tänassilma maakodus ning siin-seal Tartus, pikemat aega Tolstoi tänava puuküttega toas, õnnestus Nurmekunnal 1980. aastate alguses saada ühetoaline korter Tartus Kaunase puiesteel uude kortermajja. Hakanud külastama Tallinnas oma ammust tuttavat Salme Nigolit (1920-2008), kellega ta oli pikemat aega kirjavahetuses ja kellega käis murdeekspeditsioonidel Mulgimaal ja mujal, kutsus Nurmekund Salme enda juurde elama. Ametlik abielu sõlmiti sellessamas Kaunase puiestee korteris 21. septembril 1995, kusjuures kumbki abielupool säilitas oma perekonnanime.
Pent Nurmekunnal õnnestus ära näha ka oma 90. sünnipäev, mil temast jälle kirjutati. Tervis oli tal siis juba vilets, kuid vaim endiselt värske.
Raamatuid ta siis enam ei lugenud, kuid mõtiskles kõige rohkem 21. septembril 1944 toimunud Porkuni lahingu üle, milles ta ise osales. Seal toimus ränk täägivõitlus piiravate Eesti laskurkorpuse meeste ja piiratavate, Saksa poolel teeninud Eesti rahvusväeosade vahel.
„Need tunnid olid nii õudsed, et kui mul antaks valida, kas ma tahan oma noorust ja keskiga tagasi, uuesti läbi elamiseks , vastaksin ma ei.”
Küsimusele, mida ta ootab tulevalt sajandilt, vastas Nurmekund nõnda: „Ma ei taha neid sajandeid nii palju vaadata. Uus sajand ei paku enam midagi, see on nagu kinofilm, mida kunagi käisid vaatamas koos noore neiuga, nüüd aga külastad haigena ja meelekibeduses.”
…
28. detsembril 1996 saabus kurb teade keeletarga jäädavast lahkumisest.
Pent Nurmekunna kirjutisi oma rännakuist läänes ja idas Atlandilt Altaini, Abja ja Hallisteni
Taanist Dunkerque’i taha
Sain välispassi, sõitsin rongiga Riiga ja läksin Kopenhaagenisse suunduvale Taani reisi-kaubalaevale Nidaros. Sõiduraha mul ei olnud ja seepärast tasusin ülesõidu eest tööga: rühkisin ja pühkisin ja tegin muudki, mida parasjagu vaja oli.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
