Juba mõnda aega käib ühiskonnas tuline debatt Eesti pensionisüsteemi saatuse üle. Põhjust selleks on küll ja küll. Isamaa peamine valimislubadus muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks jõudis kevadel koalitsioonileppesse ja nüüd lohisevad Keskerakond ja EKRE selle ideega kaasa. Pensionisüsteemi pea peale pöörav eelnõu jõuab ilmselt peatselt riigikokku, sest võimuerakondadel on tuli takus.
Jah, tänasel süsteemil on mitmeid lahendamist vajavaid kitsaskohti ja puudusi, kuid valitsuse pensioniplaaniga ei saa kuidagi nõus olla. Lubamatu ja ohtlik on ainuüksi see, et tervet ühiskonda otseselt puudutavaid muudatusi, mille tõeline mõju ilmneb 20, 30 ja 40 aasta pärast, tahetakse kiirkorras läbi suruda. Puudu on ka majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüs või ei taheta seda rahvale esitada.
Kehtivat, kolmele sambale toetuva pensionisüsteemi valmistati sajandivahetuse paiku põhjalikult ette. Reform sai teoks tänu laiapõhjalisele kokkuleppele selles, et inimesed tuleksid ka vanaduses toime ja et pensionid tulevikus ei väheneks, tuleb pensionieaks säästa. Seevastu tänane valitsus leppis teise samba lõhkumise kokku kitsas ringis ja tagatoas, pidades silmas vaid poliitilist hetkekasu.
Võib tuua süsteemi lagunemise
Esmapilgul on mõttel, et teise sambasse kogutu võib välja võtta, kindlasti jumet. Eriti, kui sinna juurde käib kaunisõnaline retoorika, et inimesed saavad ise oma raha peremeheks ja vabaduse otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle.
Juba on ennustatud, et pea pooled teise sambaga liitunud võivad sealt väljuda. Osa neist ilmselt investeeribki kogutud raha mujale, mis on küll ilma professionaalse abita väga riskantne ettevõtmine, teine osa kulutab ära.
Jällegi, kes teeb seda mõistlikult, kes mitte. Karta on, et arvestatav hulk inimesi oma vanaduspõlve peale ei mõtle … ja ees ootab tarbimispidu, võimalik, et sadade miljonite eurode eest.
Teisalt võib teise samba lõhkumine kaasa tuua kogu süsteemi lagunemise. Esimese ja teise samba ühine eesmärk on tagada, et pensionile jäädes saaksid inimesed vähegi elamisväärset pensioni, et nad saaksid ilma riigi abita hakkama. Kogumispension ei ole mõeldud raha korraga väljavõtmiseks.
Plaanitavad muudatused on kantud ühepäeva mentaliteedist. Nad vaatavad täiesti mööda sellest, et meie ühiskond vananeb. Olukorras, kus tööealisi inimesi jääb üha vähemaks ja pensioniealiste inimeste arv aina kasvab, peaks valitsus hoopis soodustama pensioniks raha kogumist. Praegu on ta aga valmis ohverdama tänaste noorte ja nende laste tuleviku. Küsimusele, kuidas makstakse neile tulevikus pensioni, mis tagaks ka inimväärse toimetuleku, nn reformijad ei vasta. Noorte õlule pannakse edaspidi ka suurem maksukoorem. Paratamatult tekib surve ka pensioniea järsuks tõstmiseks ja võõrtööjõu massiliseks sissetoomiseks.
Vaja on õigeid muutusi
Süsteemi lammutamine lööb valusalt just madalama sissetulekuga töötajaid, kelle jaoks on kogumispension peamine finantssääst. Seega on jutt sellest, et usaldame inimest ja lubame tal endal otsustada, küüniline nii noorte kui ka väikese sissetulekuga inimeste suhtes.
Nagu juba öeldud – tänane pensionisüsteem ei ole kaugeltki veatu ja see tuleb paremaks ning tugevamaks muuta. Üks suur samm sai äsja astutud. 1. septembril alanesid pensionifondide haldustasud, mis parandavad fondide tootlust. Augusti lõpul algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogus nn tööandjapensioni eelnõu eesmärgiga laiendada vabatahtlikku pensionieaks kogumist.
Kindlasti tuleb paindlikumaks teha kogumispensioni väljamaksete kord, näiteks inimese haigestumise korral. Kaalumisel on ka ettepanek, et riik panustaks täiendavalt madalapalgaliste töötajate tulevasse pensionisse kogumissamba maksete kaudu.
Teise samba kallale minek on juba külvanud ebakindlust ning kahandanud inimeste usku riigi antud lubadustesse. Usaldus pensionisüsteemi vastu on osa laiemast rahva usaldusest riigi vastu. Pensionisambad on riigi antud pikaajalised lubadused. Tuleviku arvelt elamisega ja tänastelt noortelt varastamisega ei saa leppida.
Kalvi Kõva, riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees
