Kolmapäeval hääletas riigikogu taas selle üle, kas anda Eesti inimestele õigus kogutud raha üle ise otsustada või mitte. Pensionireformi üle on elav arutelu käinud juba enam kui poolteist aastat ning jälle tuleb ümber lükata müüdid, mida reformi takistamiseks on üritatud kasutada. Teen seda riigikogu rahanduskomisjoni seisukohtade põhjal.
Presidendi hinnangul lakkab pensionisüsteem pärast II pensionisamba vabatahtlikuks muutmist töötamast. Tema sõnul toob see tulevastele pensionäridele kaasa suure riski. See, et teise pensionisamba reformiga antakse inimestele suurem valikuvabadus ja võimalus lisainvesteeringuteks, toob osale II pensionisambaga liitunutele kasu. Kuid kindlasti on neid, kes kannatavad oma otsuste tagajärjel kahju. See pole aga õiguslik argument, vaid sotsiaalmajanduslik lähtekoht. Nii praegu kui ka pärast pensionireformi tagab tööealine elanikkond riikliku pensioni näol inimestele minimaalselt vajaliku toimetuleku.
Kas kunagi tehtut võib muuta?
Nii president kui ka opositsioonierakonnad on üritanud rõhutada, et teise pensionisambaga liitunud inimesed ei saanud eeldada, et süsteemis tehakse muudatusi.
Siia argumentatsiooni lisatakse juba tuntud 2 + 4 protsendi vaidlus. Väite kohaselt on see, et teise sambaga liitunud inimesed saavad kasutada nii enda palgast 2% kui ka 4% esimese samba arvelt lisatud sotsiaalmaksust. Sellise argumentatsiooniga me eriti kaugele ei jõua, sest see välistaks ulatuslikumad muudatused pensionisüsteemis täielikult.
Teise sambaga liitunu ja mitteliitunu erineva kohtlemise pärast reformi tingib tänane pensionisüsteem, mitte plaanitavad muudatused. Teise samba loomise hetkest muudeti teise pensionisamba osakud inimeste varaks. Seda näitab ka praegune olukord, kus teise pensionisamba fondidesse kogutud raha on päritav, kuigi kindlustusseltsid võitlesid süsteemi loomise hetkel taolise põhimõtte vastu.
Siim Kallas kirjeldas seda 2001. aastal nii. „Pärast põhjalikku kaalumist jäeti arvestamata kindlustusseltside ettepanek mitte lubada kohustusliku pensionifondi osakute pärimist. Nimelt on pensionisüsteemi teise samba puhul tegemist inimese enda kogutud vara, nn edasilükatud tuluga, mille puhul peaks loogiliselt kehtima ka pärimisõigus. Seda enam, et esimene sammas, kuhu ikkagi läheb enamik rahast, jääb solidaarseks ja mittepäritavaks.“ [09.05.2001]
Teise pensionisambasse kogutud rahast kuulub inimesele nii 2%, mis on kantud teise sambasse tema enda palgalt, kui ka 4%, mis tuleb inimese riikliku pensioniõiguse arvelt. Seda kinnitati süsteemi loomisel ka riigikogu kõnepuldis. Siim Kallase sõnadega: „Te panete sinna 2% ja teie omandiks muutub 6%. See on põhimõtteline, suur vahe kogu selles asjas.“ [09.05.2001]. Teises sambas olevad pensionifondi osakud on juba inimeste omandis ning debatt sotsiaalmaksu kasutusõiguse vallas ei ole asjakohane.
Presidendi viimane sisuline etteheide reformile on, et inimestele suurema valikuvabaduse andmine võib enim mõjutada nende inimeste pensionifondide osakute väärtust, kes otsustavad teises pensionisambas jätkata. Sellise hinnangu annab ta hoolimata asjaolust, et nii finantsinspektsiooni fondide likviidsustestid kui ka pensionifondide haldurid on öelnud, et fondide likviidsus on kas hea või väga hea. Peale selle on riigikogu juba fondihaldurite ettepanekutega arvestanud – näiteks on tõstetud pensionifondide maksimaalselt lubatud laenumahtu 10%-lt 25%-le fondi vara väärtusest. Kui pensionifondid saavad laenu mõistlikel tingimustel, võib laenu võtmine nii lühemas kui pikemas plaanis olla osakuomanikele kasulikum kui fondis oleva vara kiirmüük. Samuti on pikendatud teisest sambast väljumise etteteatamisaega viie kuuni. Need on abistavad meetmed, juhul kui fondidest lahkub korraga prognoositust rohkem inimesi.
Pensionireformi põhitõed
ei ole muutunud
Koalitsiooni soov on, et Eesti inimesed saaksid võimaluse ise oma raha ja tuleviku üle otsustada. Pensionifondid saavad ka edaspidi investeerida Eesti majandusse ning teenida nende investeeringutega pensionifondiga liitujatele iga-aastast tulu. Igale inimesele jääb alles võimalus jätkata praeguse pensionisüsteemiga ja need, kes veel ei ole liitunud, saavad selle võimaluse. Lisaks tekib võimalus leida alternatiivseid lahendusi, et pensionipõlveks raha säästa.
Meie läänelik inimeste vabadust ja põhiõigusi austav ja tagav põhiseadus ei keela inimestele õigust võtta vastutus enda elu ja raha eest. Riigikogu peab pensionireformi arutades seda põhitõde meeles pidama.
Aivar Kokk,
riigikogu rahanduskomisjoni esimees, Isamaa
