Eakate vaesus on Eestis suur probleem. Kui statistikaameti hiljutise uuringu järgi elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 21,7% elanikkonnast, siis vähemalt 65-aastaste hulgas oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 43,1%. Selle põhjuseks on peamiselt väike vanaduspension.
Kui eakas jääb oma eluõhtul üksi, langeb ta suure tõenäosusega vaesusesse, sest enamik pensionäre üle üksi elava inimese suhtelise vaesuse piiriks oleva 569 euro pensioniraha kätte ei saa. Probleem süveneb, sest üksi kipuvad jääma ikka naised, kelle tööelu jooksul teenitud väiksem palk kandub üha enam pensionisse.
Eesti pensionärid on kokkuhoidlikud ja vähenõudlikud. Nad mõtlevad pigem oma laste ja lastelaste peale, püüdes nappidest säästudest isegi nooremat põlvkonda toetada.
Kas lesepension päästaks?
Vaesusel on tuhat nägu. Kui eakas ei saa endale lubada vajaduse korral tasulist meditsiiniabi, elementaarset eluruumi pisiremonti, jalanõusid, teatrisse minekut või lapselapsele jõulukingi tegemist, rääkimata hammaste proteesimisest või väikesest turismireisist, siis vaesusega kaasneb ka sotsiaalne kõrvalejäämine, enesehinnangu langus, enese väärtusetuks pidamine, masendus. Sellel taustal seab kogumispensioni olemasolu praeguse II sambaga liitunud eetilise dilemma ette.
Vanemad on meid kasvatades säilitanud eesti rahva läbi raskete aegade ja seejuures taastetasemel iibega. Aga praegu, üsna jõukal ajastul, kui lapsi kasvatada enam niipalju ei soovita ja pannakse pigem kõrvale oma vanaduspäevade tarbeks, jäetakse samal ajal oma emad vaesusse. Kas prioriteedid ja tegevuse järjekord on ikka õiged?
2020. aasta riigieelarve järgi on riik planeerinud maksta pensionikindlustuse II sambasse 517 miljonit eurot. See on raha, millest senise praktika kohaselt kuus seitsmendikku läheb välismaistesse väärtpaberitesse ning millest kasu Eesti inimestele tuleb ehk alles kümnete aastate pärast. See on väga suur raha. Kui kulutada see raha pensionitõusuks, suureneks keskmine pension oluliselt – umbkaudsete arvutuste tulemusena ligi 180 eurot.
Kindlasti ei ole käimasoleva reformi eesmärk II sambasse riigi makstava osa lõpetamine, seda ei prognoosi keegi. Kuid olgem ausad, kui reformi tulemusena väheneb riigi kohustus II samba maksete puhul ka 20–30%, siis oleks selle rahaga võimalik lahendada mitu sotsiaalvaldkonna muret: suurendada kuigivõrd kõiki pensione või ka rahastada pikaajalist hooldust. Üsna efektiivne meede tuua hulk eakaid välja vaesusest oleks lesepension, et pärast abikaasa surma saaks tema lesk oma elupäevade lõpuni mingi osa lahkunu pensionist.
Debatt on liiga kitsas
Peale meie emade päästmise vaesusest oleks see oluline meede pereväärtuste ja abielu kaitsmisel. Praegu inimesed lihtsalt ei abiellu, ka vahetatakse üsna kergelt kooselupartnereid. Ka ei toeta riigi sotsiaalpoliitika abiellumist: garantiid, mille inimesed abielludes üksteisele annavad, kasutab ühiskond oma panuse piiramiseks hoolekandeteenuste rahastamisel, viidates perekonnasisesele ülalpidamiskohustusele.
Lisaks sellele, et praeguses debatis on tahaplaanile jäänud praegused pensionärid, jäävad arutelud minu hinnangul muuski mõttes kitsaks. Ajaloolisena võin kinnitada, et maailm ei ole oma muutumist lõpetanud. Ometigi keskendub pensionidebatt liialt ilmaasjade praegusele korraldusele ja protsesside lineaarsele pikendamisele tulevikku.
Kas täpsete arvutustega opereerivad eksperdid on veendunud, et 40 aasta pärast finantseeritakse I samba pensione senises ulatuses töötavate inimeste palgalt makstavast sotsiaalmaksust? Kas pole oodata seniste maksustamispõhimõtete muutumist? Tööjõud on ainult üks uute väärtuste tootmise tegur, maksustada võib ka teisi ressursse, nagu kaupade liikumist, tarbimist ja tulu teenimist. Tähtis on ka see, et praegune põlvkond jätaks oma järeltulijatele arenenud majanduskeskkonnaga riigi: kõrgema arengutaseme pööramine suuremaks maksutuluks on võimalik eri viisil.
Suuremad ja raskemad küsimused on järgmised. Kas II samba pensionide eduloo aluseks olnud 1970. aastatel saavutatud stabiilsus on igavene ja fukuyamalik ajaloo lõpp ongi käes? Kas käesolev aktsiainvesteeringute ning väärtpaberibörside belle époque on igavene? Me ei tea neile küsimustele vastuseid.
Peeter Järvelaid, Põhja-Tallinna vanem
