Pensioni maksmine ei tohi olla loterii

Viimaste nädalate sündmused sotsiaalvaldkonnas näitavad, kui vähe mõistab valitsus  pensionäride ja puudega inimeste tegelikku olukorda. Seda, mida tunneb inimene, kui ta on jäetud kuudeks ilma rahata, teadmata, millal olukord laheneb.

Teisalt andis juhtunu kinnitust, et meie hulgas on palju inimesi, kes märkavad enda kõrval abivajajaid ning on valmis toetust pakkuma. Erilist tunnustust väärivad omavalitsustöötajad, kel nende nädalate jooksul on tulnud valitsuse tegemata töö osalt oma õlule võtta.

Pensionäre liiga palju?

Jääb vaid üle imestada, et valitsus ei adu tegelikkust. Minu ja mitme mu kolleegi poole on pöördunud paljud murelikud pensionärid ja puudega inimesed, kõigil jututeemaks sotsiaalministri tegevus on näide sellest, kuidas pensioni maksmisega teha ei tohi. Kümned tuhanded inimesed on pidanud tegema valiku, kuidas nad soovivad oma raha kätte saada, sest  ministeerium  soovib väljamakseid riigi kulul piirata. See protsess on meie silme ees lahti rullinud riigi sotsiaalpoliitika valupunktid. On isegi hakatud heietama selle üle, kas meil puudega inimesi liiga palju pole. Järgmiseks ehk tuleb keegi välja mõttega, et peaks ka pensionäride arvu vähendama? Samas on sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar pakkunud veel ühe kokkuhoiuvõimaluse – peatada ettenähtud pensionitõus. Ilmselt on tal jäänud kahe silma vahele, et Eesti on oma sotsiaalkulutuste poolest juba niigi Euroopa viimaste seas. Rahvaliit ei saa iial nõustuda sellega, et kõige väetimad rakendatakse „vankri” ette, mis peab meile iga hinna eest eurot tooma.

Ilmselgelt jääb valitsusliidul puudu sotsiaalprotsesside mõistmisest ja hoolivusest. Sotsiaalminister Maret Maripuu püüab kiirustades olukorda kaardistada, regionaalminister Siim-Valmar Kiisler rõõmustab Riigikogu kõnepuldis selle üle, et pensioni kojukande puhul lisandus seadusse hajaasustuse kriteerium, mida sotsiaalministeerium peab täitma. Mina tema rõõmu ei jaga, sest on ju ebanormaalne, kui inimene peab käima näiteks saarelt mandrile oma pensioniraha välja võtmas. Piirissaare inimestele on lähim raha väljavõtmise võimalus Tartus, vähem muret pole ka Prangli elanikel. Minu küsimusele, kuidas puudega inimesed ja eakad oma raha tõrgeteta kätte saaksid, vastas regionaalminister Riigikogu infotunnis, et seaduses on selge sõnastus: hajaasustuses, kus puudub pangateenuse kättesaadavus, peab inimestele seda teenust osutama riigi kulul.

Rahumeelne lahendus on parim

„Peab“ on üks ütlemata kaunis sõna. Aga kui isegi minister seadust rikub ja oma kohustusi ei täida, mis jääb siis inimesel õigustatud ootuste luhtumise korral üle? Tulla Toompeale meelt avaldama, nagu on kõlanud mõni üleskutse? Praegu pole selleks õige aeg. Mõelgem viimastele sündmustele Riias ja Vilniuses, kus heade kavatsustega alanud miitingud kasvasid üle laamendamiseks ja lõhkumiseks. Meie valitsuse mõnedki algatused, nagu haridusreform, töölepinguseaduse, riigimetsa, looduskaitse ja keskkonnahalduse reform ning pensioni kättetoimetamise korra muutmine, on osutunud paljudele vastuvõetamatuks. Ometi olen seda meelt, et asju tuleb ajada rahumeelselt – poliitikute, eelkõige valitsuserakondade, ja kodanikuühenduste esindajate konstruktiivse dialoogi kaudu.

Koalitsiooni ettepanekul jäi 19. jaanuaril Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi päevakorrast välja Rahvaliidu fraktsiooni algatatud eelnõu. Selle vastuvõtmise korral jääks kehtima pensionide ja toetuste väljastamise senine kord ja säiliks võimalus saada pensioni riigi kulul postiga.

Näha seaduse taga inimest

See otsus näitab, et valitsusliidul puudub poliitiline tahe pensionide ja toetuste tõrgeteta kojukandeks. Riik kulutas kojukandele seni pisut üle 40 mln krooni, nüüd kulub 10–15 mln krooni aastas. Sääst on väike, kõigest 25–30 miljonit. Eesti Post hakkab senise 40 mln asemel saama riigilt ja pensionäridelt kokku umbes 25 mln krooni, millest paar-kolm miljonit on kasum. Pole kah teab mis suur õnn. Suurimad võitjad on pangad, kes said 1. veebruaril juurde üle 100 000 püsikliendi. Isegi kui pank annab pensionärile pangakaardi tasuta ja teeb talle pangakontorist väljamakseid tasuta, moodustavad kindlal kuupäeval arvele laekuvad pensionid kokku suure summa, mida pank saab mõnda aega kasutada endale tulu teenimiseks. Kas selleks oli tõesti vaja kümnete tuhandete vanade ja haigete inimeste elukorraldus segi pöörata? Kas puudega või eakad inimesed peavad nüüd oma õiguste taganõutamiseks kohtuuksi kulutama?

Eesti Pensionäride Ühenduse Liit on väitnud, et eakatel on isegi keskmise pensioniga üsna keeruline toime tulla, sest kogu raha kulub hädavajalike asjade peale. Kolmandik kulub toidule, kolmandik eluasemega seotud maksudele, ülejäänu ravimitele, sõitudele, riietele. Aga kuidas peaksid toime tulema need, kelle pension on keskmisest väiksem?

Kohtumised murelike inimestega on mulle hinge läinud. Oleks äärmine ülbus, kui sotsiaalminister jätkab mängu nende inimeste rahaga. Jättes nad teadmatusse nagu loteriil — kas saab pensioni või ei saa. Sotsiaalministri amet on tõesti vastutusrikas, sest sotsiaalprobleemid puudutavad eri valdkondade kaudu igaüht meist hällist hauani. Kõigi arvamust kuulda võtta, oskus abipalujat mõista ning vajaduste ja võimaluste vahel tasakaalu leida on suur kunst. Sest iga seadusesätte taga on inimene oma vajaduste ja elusaatusega.

iii

MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit

blog comments powered by Disqus