VOMARE on tuletatud ingliskeelsest väljendist ‘voluntary maritime rescue’ (vabatahtlik merepääste) ja see on järjekordne projekt, mis välja kasvanud juba üle kümne aasta väldanud 3 + 3 koostööprogrammi pinnalt. Nimetatud programmis osalevad Eesti maakondadest Ida- ja Lääne-Virumaa ning Jõgevamaa, Soomest Päijät-Häme, Kymenlaakso ja Itä-Uusimaa ning varasemad projektid on olnud turismi-, haridus-, haldus- ja keskkonnateemalised.

VOMARE eelarve on ligi miljon eurot ehk umbes 15 miljonit krooni, millest Eesti poolne osa moodustab umbes neljandiku. 2011. aasta juulini kestva projekti juhtpartner on Soome Merepäästeselts, koordineerivaks Eesti partneriks on Vihula vallavalitsus, partneriteks Toila vallavalitsus, Lohusuu vallavalitsus ja Mustvee linnavalitsus ning koostööpartneriteks pilootsadamate Käsmu, Toila, Mustvee ja Lohusuu mere- ja järvepäästeühingud. Põhiosa projektirahast tuleb Euroopa Liidult, kaasrahastajateks on osalevad omavalitsused ja maakondade omavalitsuste liidud, Soome poolt ka Soome riik.

Projekti juhtgruppi kuuluva Mustvee linnapea Mati Kepi sõnul on VOMARE õigupoolest jätkuprojekt. Ülemöödunud aastal käivitunud väiksema mahuga projekt oli suunatud põhiliselt koolitustele, VOMARE puhul lisanduvad neile praktilised õppused ja tehnika hankimine. Umbes pooled VOMARE osalised tegid kaasa ka eelmises projektis, ülejäänud on uustulnukad.

“Peale MTÜ Mustvee Vabatahtlik Järvepääste kaasame Jõgevamaalt projekti ka Jõgeva, Põltsamaa ja Saare valla vabatahtlikke huvilisi: ka neil omavalitsustel on ju pistmist päris suurte ja aktiivseks puhkuseks kasutatavate veekogudega, nagu Kuremaa järv ning Kamari ja Voore paisjärv,” ütles Mati Kepp. “Ega vabatahtlikke tõtt-öelda väga lihtne leida ole, aga väikeseks stiimuliks on ehk see, et saadakse ka tehnikat. Soomlased ostavad nimelt projekti käigus oma merepäästeseltsile uusi päästekaatreid, neli paati, mis neil kolm kuni viis aastat kasutusel olnud, läbivad aga tehnilise kontrolli ja vajaduse korral remondi, saavad peale täisvarustuse, sealhulgas isikkoosseisu tarvis, ning tuuakse Eestisse. Need paadid saame me kätte tunduvalt odavamalt kui päris uued, ent ressurssi jätkub neil kindlasti veel kümneks-viieteistkümneks aastaks.”

iii

Neli paati

iii

Neljast paadist üks läheb Käsmu, üks Toila, üks Lohusuu ja üks Mustvee järvepäästeühingu käsutusse. Meresadamad saavad natuke suuremad, Peipsi äärsed sadamad natuke väiksemad paadid.

“Mustvees tegeleb Peipsil hätta sattunute abistamisega eelkõige küll piirivalve, aga kui Lohusuus, Kalmal või Ninasis ja kusagil Kasepääst lõuna poole on valves ka paadiga vabatahtlik, siis võib abi olenevalt sellest, kus õnnetus juhtus, operatiivsemalt kohale jõuda,” ütles Mati Kepp. “Suur kasu on vabatahtlikest ka siis, kui üheaegselt mitu õnnetust peaks juhtuma.”

Linnapea sõnul peaksid paadid saabuma juba sel suvel. See, et tehnika saadaks kätte juba projekti algfaasis, oli eesmärk omaette: mis sest kuivast trennist ikka teha, kui lõpuks tuleb tehnikaga tööle hakata.

Esimene, 18. ja 19. veebruaril Ida-Virumaal Mäetagusel toimuv pinnalt päästmise ja esmaabikoolitus on siiski veel üsna kuiva trenni moodi. Sellel osalevad Eesti poole vabatahtlikud — umbes 30 inimest — ning koolitajateks on Väike-Maarja Päästekooli ja Eesti Punase Risti esindajad.

“Nende n-ö baasteemade puhul saame koolitamisega ise hakkama, üldreeglina toimuvad aga koolitused ja õppused nii Soome kui ka Eesti esindajate osavõtul ja juhendamisel,” ütles projekti VOMARE koordinaator, täiendõppekeskuse Teave direktor Ene Kalmus.

Arendab kodanikuühiskonda

Möödunud nädalal käisid Ene Kalmus ja Eesti poolsete projektipartnerite esindajad Piirivalveametis aru pidamas, kuidas vabatahtlike mere- ja järvepäästesüsteemi arendamisega edasi minna.

“Riigi poolt on olemas valmisolek toetada vabatahtlike tegevust selles valdkonnas ning päris ilma rahata poleks ka vabatahtlikel huvi kaasa lüüa. Vähemasti kütusekulu peaks saama kompenseeritud ja päästjate elukindlustus tagatud,” ütles Mati Kepp.

Kui randades ohutust taganud vabatahtlik vetelpäästeühing on Eestis varem eksisteerinud, siis samadel alustel tegutsev mere- ja järvepääste süsteem on meie jaoks uudne asi.

“Ses mõttes on meil võrreldes Soome ja teiste põhjamaadega kõvasti arenguruumi,” ütles Ene Kalmus. “Mere- ja järvepääste vajadus aga üha suureneb, sest paadiomanikke, samuti skuutri- ja jetisõiduhuvilisi tuleb pidevalt juurde, ujumisoskuse tase aga spetsialistide hinnangul paraku langeb. Peale otsese päästmise hakkavad VOMARE projekti kaasatud vabatahtlikud ka noori harima ja koolitama.”

Ene Kalmuse sõnul täidavad Soomes vabatahtlikud umbes veerandi kogu riigi mere- ja järvepäästetööde mahust ning aitavad nii riigil kokku hoida umbes 40 miljonit eurot. Peale inimtööjõu toovad aga vabatahtlikud päästesüsteemi juurde ka kogemust: kohalikud entusiastid tunnevad ju oma kandi ilma- ja veeolusid kõige paremini.

Mati Kepi sõnul on VOMARE üheks heaks küljeks see, et omavalitsused ei pea panustama sinna ainult raha, vaid osa projekti mahust kaetakse mitterahalise panusega ehk oma töö ja kogemustega. Üldse aitab aga vabatahtlike mere- ja järvepäästeprojekt kaasa kodanikuühiskonna arengule.

“Meie kogemustele tuginedes saab vabatahtlike mere- ja järvepäästesüsteemi laiendada ka Lääne-Eestisse,” ütles Mati Kepp. “Siis ei pea sealne rahvas n-ö jalgratast leiutama hakkama.”

Ene Kalmus lisas, et vabatahtlike mere- ja järvepääste projekt aitab esile tuua ühiskonna põhiväärtusi.

“Inimesele on ikka olnud omane soov teisi aidata,” ütles Ene Kalmus. “Ja ka Eesti ühiskonnal on aeg jõuda sellesse faasi, kus inimelu peetakse suurimaks väärtuseks. Loodetavasti ei kulu meil Soomele ja teistele põhjamaadele vabatahtlike mere- ja järvepäästesüsteemi arendamises järele jõudmiseks sadat aastat, mis me neist kronoloogilises mõttes maha oleme jäänud.”

RIINA MÄGI