Peep Päll — meister meie keskelt

Jõgevamaa mees Peep Päll purustas hiljuti Tšehhis jõutõstmises seitse Eesti rekordit ja tuli Euroopa meistriks. Lisaks on Päll  jõutõstetreener, Tartu Ülikooli õppejõud, Tartu Pereleiva võrkpallikoondise abitreener, Eesti suusakoondise jõutreener ning seejuures ka tubli pereisa.

Euroopa meistrivõistlustest rääkides kipub rekordimees küll kohe tagasihoidlikult täpsustama, et tuli meistriks siiski kaalukategoorias kuni 67 kg ja vanusegrupis M1, kuid tõdeb  samas, et just selles klassis sünnivadki tihti jõutõstmise rekordid, sest sportlased on füüsiliselt ja kogemustelt parimas vormis. Sellest ka võistlusklassi nimi: masters ehk meistrid. Aasta lõpus neljakümnendat juubelit tähistav Peep Päll võistles sel aastal masterite klassis esmakordselt, sest sinna kuuluvad 40-50- aastased jõutõstjad. “1970-81 väljalase,” naerab mees ise. 

Liigade erinevused

“Aga ega see ei ole muidugi olümpiaala,” muutub Peep jõutõstmisest rääkides tõsisemaks. “Põhirõhk läheb ikka nendele (olümpiaaladele-toim). Aga samas Eesti ja ka rahvusvaheline Olümpiakomitee tunnustavad meie liigat.”

 Eestis on Peebu sõnul levinud just range kontrolliga ja dopinguvastane liiga IPF (International Powerlifting Federation) ja selle Euroopa haru EPF, mida ta ise väga austab ja mille reegleid järgib. “Aga meil on ka teine liiga WPC, kus on  ka need, kes kasutavad dopingut ja määruste lugemine on ka selline… Noh see küki kõrguse hindamine on väga subjektiivne,” ei varja Peep oma seisukohti. “Meil on ikka väga objektiivne,” rõhutab ta IPF’i võrdluseks tuues. “Küki sügavus on selline, et puusaliiges on põlveliigesest allpool ja ikka täiskükk peab olema ja surumisel pikk paus.”  

Meediakajastus nõrk

Peep räägib sellestki, et Ameerikas on põhimõtteliselt igas osariigis oma alaliit ja kui levinud jõutõstmine mujal maailmaski on. “Soomes on see ikka väga populaarne, aga Eestis on umbes 10-20 sportlast, kes käivad välismaal võistlustel. Harrastajaid on kuskil tuhande ringis.”

„Vähepopulaarse alana ei kajastata jõutõstmist kuigi palju ka meedias. ETV spordiuudistest käib ikka läbi, aga teleülekandeid ei toimu,” arutleb Peep. „Üks aasta oli Eurospordis ka, aga see on ikka üsna kallis. Ega meil jõutõsteliidust keegi ka palka ei saa, pressitöö esindajaga on, kuidas on,” räägib Peep, nentides, et ala populariseerimine on jäänud ka finantsmurede taha. “Samas põhimõte ongi, et teeme seda rohkem ikka enda jaoks ja spordiringkonnad niigi teavad.”

Huvilistele juhatab sportlane ka kaks internetilehte, mis kannavad üle tiitlivõistlusi: www.europowerlifting.org ja www.powerlifting-ipf.com. 

Trenni peab tegema mõistlikult

Rõõmsamas toonis jätkates nimetab Peep jõutõstmist harmooniliseks spordialaks. “Kõik lihasgrupid töötavad. Esiteks kükk — kogu alakeha töötab. Teiseks surumine — rinnalihas, käelihased ja lõpuks muidugi selg ja jalad.”

 Treeneri seisukohalt rääkides lisab Peep ka, et tihtipeale unustavad poisid jõusaali minnes kõik muud kehaosad ära ja teevad ainult rinnalt surumist. Ja Peep teab, millest räägib. Tartu Ülikooli spordiklubi jõutõstetreenerina õpib tema käe all igas vanuses jõutreeninguhuvilisi.

“Jõutreening on nagu omaette teadusteooria. Kerge on ennast sellega ära lõhkuda,” manitseb treener Päll. “Näiteks võetakse suur raskus selga ja igasugused vigastused ning katkestused tulevad kergelt. Põhimõte ongi selles, et väikesed poisid peavad järk-järgult koormust lisama. See on ka minu edu pant,” tunnistab Peep. “Saan nelikümmend, aga tunnen, et veel arenen. Füüsiline põhi on nii kõva all. Ikkagi maapoiss olnud ja talutööd teinud. Tänapäeval kaob linnapoistel see füüsiline töö ära ja tervis on ka kohe kehvem.” 

Noorte füüsis nõrgem

Jutt kehvast tervisest ja vähesest füüsilisest liikumisest ei ole lihtsalt subjektiivne arvamus. Möödunud aastal kaitses Peep Päll edukalt doktoritööd, milles keskendus just noorte kehalisele aktiivsusele väljaspool kooli. “Tartus on füüsiliselt aktiivsete noorte protsent siiski väga suur: kuskil 50-60,” lohutab sportlane ja treener, et kõik pole veel kadunud. “Aga kes üldse kuskil treeningutel ei käi, sellel tekivad tõesti südame veresoonkonna haigused ja  ülekaalulisus nagu heaoluühiskonnas Soomes ja Ameerikas. Meie pole õnneks päris sinna veel jõudnud, aga mida aeg edasi läheb, üha suuremat rolli need  kompuutrid meie elus mängivad, tekivad rühihäired ja…” jääb värske doktor siiski murelikuks. 

Ülikool tõi jõutõstmise

Peep ise on spordiga tegelenud juba lapsepõlvest. Saare valla mees oli ka noorena kergejõustikuga tegeldes esirinnas. Enda sõnul on ta nii murdmaajooksus kui saja meetri jooksus 20-30  korral Jõgevamaa meistriks kroonitud. Spordihuvi aitas tal tekitada isa Vello Päll.

Jõutõstmisega asus Peep tegelema alles ülikoolis, kui astma ja väike trauma puusas keskmaajooksu takistama hakkasid.

“Alguses proovisin ka klassikalist tõstmist, aga ma olin juba 23- aastane. Tehnikat ikkagi nii hästi ei omandanud. Aga jõutõstmine hakkas meeldima ja istuma: lihtsad harjutused, lihtne tehnika. Juba järgmisel aastal tulin Eesti meistriks.” 

Väikesed soovid

Tulevikuplaanidest rääkides jääb Peep sama tagasihoidlikuks kui oma tulemusi mainides. 27. septembril toimub Tšehhis ka MM, kuhu Peep läheb enda sõnul küll kõrgete ootustega. “Enne võistlust siiski rusikaga ei tao, et võitja tuleb!  Paar aastat tagasi mõtlesingi, et kuni neljakümneni teen ja siis jätan pooleli. Hakkan poistega tegelema ja oma elu elama. Aga nüüd, kui liigesed ja tervis on korras ja tuleb veel rekordeid ka juurde, ei tahaks ära lõpetada. Kaks sellist numbrit on ka, mida tahaks alistada: 700 kg kogusummas ja väiksem unistus on jõutõmbes 300 kg. Ei tundu selle uue treeningumetoodika ja kavaga enam mägede taga,” on Peep positiivselt meelestatud.

i

KARL SAKRITS

blog comments powered by Disqus