Umbes nii võisid mõelda paljud Pala kandi inimesed 11. oktoobri õhtul 1996, kui sai teatavaks, et Sõõru-Nõva teel on liiklusõnnetuses hukkunud kaheksa Pala Põhikooli õpilast ja kümmekond last on viidud vigastatuna haiglasse. Oli olnud ilus sügispäev ja Pala kooli lapsed naasid koolibussiga maastikumängult. Vastutuleva veoauto Scania roolis istunud 28-aastane mees juhtis nii suurt veokit esimest päeva ning oli valinud nii oma kogenematust kui ka haagiseta auto ebastabiilsust eirates liiga suure sõidukiiruse. Vahetult enne koolibussiga kohtumist kaotas Scania juhitavuse ja rebis koolibussilt maha vasaku külje.
“Olin parasjagu Tartus, kui mulle vallamajast helistati ja öeldi, et koolibussiga õnnetus juhtunud on,? meenutas kümme aastat tagasi Pala vallavanema ametis olnud Raivo Vadi. “Õnnetuse suurusest polnud siis sealgi õiget ülevaadet, sest õnnetuspaigaga oli side kehv: mobiililevi oli sealkandis siis veel nõrk. Kui tee peal reanimobiilid vastu tulid, hakkas küll õudne. Veel õudsem pilt ootas ees õnnetuspaigas.?
Nii väikeses paigas puudutab nii suur õnnetus otseselt või kaudselt igaüht, sest inimesed on üksteisega tihedalt seotud. Omavalitsusjuhil polnud toona siiski võimalust end tunnetest täiesti kaasa viia lasta, vaid tal tuli koos teiste asjaomaste ametnikega kriisikomisjonis tööle hakata. Kõigepealt tuli olukorrast ülevaade saada, siis aga selgeks teha, kellele ja missugust abi vaja on.
“Esimesed ööd möödusid täiesti magamata. Aga seda kogesime kriisikomisjonis küll, et ükskõik kelle poole me abipalvega pöördusime, olid kõik kohe valmis aitama,” ütles Raivo Vadi. “Ka psühholoogid-kriisiabinõustajad ja vaimulikud-hingehoidjad asusid kohe tegutsema: nii Tartus Maarjamõisa haiglas, kuhu omaksed raskes seisundis lapsi vaatama olid tulnud, kui ka koolis.”
Esimesel õnnetusjärgsel koolipäeval, esmaspäeval, 14. oktoobril Pala koolis õppetunde ei toimunudki. Küll aga jagasid 22 psühholoogi ja vaimulikku lastele ja täiskasvanutele hingeabi. 16. oktoober, õnnetuses hukkunute matusepäev, oli leinapäev kõigis Eesti koolides.
“Lapsed olid neil rasketel päevadel väga mõistlikud ja mõistvad,” meenutas Pala Põhikooli direktor Malle Weinrauch. “Matusepäevalgi pakuti iga hetk oma abi.”
Küllap tuli nii neil Pala kooli lastel, kel saatuslikul bussisõidul ellu jääda õnnestus, kui ka neil, kes bussis ei viibinudki, tookord üleöö kui mitte täiskasvanuks, siis tükk maad täiskasvanumaks saada. Mõnel, nagu näiteks pärast õnnetust pikalt koomas viibinud Rainer Saarel, tuli hiljem uuesti käima, kõnelema ja sööma õppida.
“Esimene õnnetusjärgne aasta möödus kui unenäos,” ütles Malle Weinrauch, kinnitades samas nagu Raivo Vadigi, et kõikvõimalikku abi ja toetust pakuti igalt poolt. Isegi paljud tuntud muusikud avaldasid soovi Pala kooli esinema tulla.
Kümne aasta jooksul on Pala koolis juhtunud mõndagi. Nüüdseks on mitte ainult õnnetuse ajal bussis olnud õpilased, vaid enamasti nende nooremad õed-vennadki Pala kooli lõpetanud. Seitse aastat tagasi sai kool võimlat sisaldava juurdeehitise, kolm aastat tagasi võitis Pala kool Eesti kauneima kooli tiitli. Eesti suusaüldsus teab Pala kooli kui tasemel noorte suusamaratoni korraldajat, Jõgevamaa tantsijad aga kui maakonna tantsupidude külalislahket võõrustajat.
Malle Weinrauchi kunagi pillatud lause laseb aimata, et kõigis neis tegemistes on muuhulgas sees tükike soovi, et Pala kooli ei tuntaks laiemalt mitte ainult bussiõnnetuse, vaid ka millegi positiivsema kaudu. See ei tähenda, et õnnetust ja hukkunuid unustada püütaks. Pigem seda, et püütakse elada-töötada hukkunute mälestuse vääriliselt. Noortemaratonide ajal on Pala kooli õpilaste ja õpetajate kokkuhoidmist ja ühise asja eest väljas olemist hingeliigutavalt ilus vaadata.
Laste surm tundub omastele, aga ka kõigile teistele eriti ebaõiglane ja mälestused sellest on väga valusad. Seepärast on bussiõnnetus ka nüüd, kümme aastat hiljem, Pala kandis väga tundlik teema, millest kaugeltki kõik ei taha kõnelda. Jallo Freienthal, toonane koolipoiss, kel jätkus pärast avariid nii palju kainet mõistust, et bussi süttimise vältimiseks akujuhtmed lahti võtta (selle teo eest autasustas president Lennart Meri teda Punase Risti aumärgiga), vastas intervjuusoovile telefonis viisaka, aga kindla “ei”-ga. Austan tema otsust. Ja saanud ühe eitava vastuse, ei tihanud ma teiste poole enam pöörduda. Lehelugeja jaoks oleks õnnetusega seotu huvitav teema, asjaosalistele aga valus tükk nende endi elust, mida ei pea vastu tahtmist avalikkusega jagama.
Ka Raivo Vadi ja Malle Weinrauch poleks parema meelega sel teemal kõnelnud, ent tundsid sõltuvalt endisest või praegusest ametist teatud kohustust. Ka olid nad allakirjutanuga ühte meelt, et päriselt maha vaikima seda kurba aastapäeva siiski ei peaks. Siis me ju nagu ei hoolikski neist, kes hukkusid või kes palju läbi elama pidid.
Pala koolis on homme õnnetuse ohvrite mälestuspäev. Klassijuhatajad kõnelevad kümne aasta tagustest sündmustest klassides ja hiljem viiakse õnnetuspaika püstitatud mälestuskivi juurde lilli.
Mis Jallo Freienthalisse puutub, siis tema nime internetiotsingusse sisse toksides sain teada kahte asja: et ta on raadioamatöör (meenutagem: just raadioamatöörid olid need, kes aitasid kümme aastat tagasi luua raadiosilla bussiõnnetuse paiga ja muu maailma vahel!) ja et ta on ühena paljudest andnud allkirja Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamise toetuseks.
Pala bussiõnnetuse põhjustanud Scania juht pole aga tervislikel põhjustel ikka veel kohtupinki jõudnud. Kui mõne kantpea või pangajuhi puhul riivaks asjade selline käik tugevasti inimeste õiglustunnet, siis antud juhul on asjad arvatavasti teisiti. Kuigi kohus pole Scania juhti süüdi mõistnud, pole ta saanud siiski päevagi elada, mõtlemata sellele, et on põhjustanud kaheksa lapse surma. Nii et ka tema normaalne elu lõppes 11. oktoobril 1996 ning kaudselt on ta oma karistuse kätte saanud. Vahel piisab väga vähesest, näiteks natuke liiga tugevast gaasipedaalile vajutamisest, et vallandada nii enda kui ka paljude teiste elu lõpuni kestev õudusunenägu.
Tahaksin väga elada ajani, mil inimesed Eestimaa teedel enam mõttetult ei hukku. Mõeldes tänavuse suve sündmustele, kipub see lootus, tõsi küll, kaduma. Ja Pala kandi maalilistel metsateedel sõites tuleb bussiõnnetus ikka varem või hiljem meelde. Kui ise roolis juhtun olema, tõuseb jalg sel hetkel automaatselt gaasipedaalilt. Vähemalt sentimeetri jagu.
RIINA MÄGI
