Uskumatu, aga seadust rikkunud ja patuste nimekirja jäänud inimesed kardavad sageli oma nime avalikustamist rohkem kui tuld. Rohkem rahatrahvist või kohtuotsusest. Paraku ei taha riik sageli seda hästi töötavat mõjutusvahendit kasutada.
Tänase lehe persooniloos meenutab Põltsamaa kirjastaja Heikki Soom juhtumit eesti aja algusaastatest, mil Vali Uudiste lehetoimetusse tulid kaks Umbusi noormeest, kes olid pisikese sulitembu sooritanud. Poistel olid šokolaaditahvlid käes ja palusid lehetegijaid käsi pikal, et nood nende nimesid lehte ei paneks. Sest mis sai olla veel hirmsam karistus.
Sügaval vene ajal tegid liikluses karistatud mehed kõik selleks, et nende nimi kohaliku ajalehe veergudele ei satuks. Küll käidi selleks toimetuses ja püüti lehetegijaid veenda oma nime mitteavalikustamises. Isegi rajooni liiklusinspektorite juures käidi lunimas, et ajalehte saadetavas patustajate nimekirjast just nende nimi välja võtta.
Avalikku häbiposti kardeti
Sest kui lõpuks lehe „mustas kroonikas” ilmusid süüdlaste nimed, tundus osade inimeste jaoks maailm kokku varisevat. Ning eks avalik arvamus andis sellele arusaamale ka põhjust.
Tegelikult polnud selline nimede avalikustamine erinevate süütegude puhul vene aja toodang, vaid see sai alguse koos trükiajakirjanduse levimisega. Juba enne esimest vabariiki, tsaariajal, kirjutati ikka nimedega, kes midagi tegi. Pandi sellega n-ö avalikku häbiposti. Palju see tegelikkuses mõjus, selle üle võib vaielda, kuid seda kardeti. Järelikult oli põhjust, sest üldine arvamus maksis väga palju.
Taasiseseisvunud Eestis jätkus esialgu sama suund. Kes purjus peaga autoroolist tabati, selle nimi ka lehte pandi. Või kes kodus vägivallatses ja oma kaasat lõi, selle nimi trükiti ka ära. Ühel hetkel otsustati isikuandmete kaalutlustel sellest igiammusest tavast aga loobuda.
Meediale väljastatakse küll toimepandud väärtegude ja koduvägivalla infot, kuid seda anonüümsel kujul. Aga loetelu, mis igapäevaselt, eriti pärast nädalavahetust laekub, on muljetavaldavalt pikk.
Küll saab teada, et N linna K tänava korteris tungis 28-aastasele naisele kallale tema 25-aastane abikaasa. Et A linna M tänaval ähvardas 36-aastane mees oma naabrit. G valla R külas ründas 63-aastane mees oma abikaasat. Ja nii lõputult edasi. Kusjuures selles loetelus pole ju veel vaimset koduvägivalda, kus üks abikaasa 24/7 teist jälitab või teise telefonis luurab.
See kõik on pikk, anonüümne ja kuiv lugemine. Millest saab vaid nii palju aimu, et inimesed polegi alati ilusad ja head, nagu avalikkuses liikudes paistab.
Pilt saaks oluliselt selgemaks
Samal ajal pakutakse meediale aeg-ajalt lahkelt infot selle kohta, kui mõnes omavalitsuses saadikud või ametnikud jälle kahtlustuse on saanud. Kohe ikka nimed ja näod juures. Mis sellest, et „süüdlased” ise ka sageli ei tea, milles nende kasusaamine seisnes ja, et nad poleks tohtinudki sel päeval kusagil olla. Lihtsalt olid või istusid valel ajal vales kohas. Mis sest, et kuid hiljem selgub, et tegelikult midagi polnudki. Aga kes seda enam mäletab ja meenutab. Veel vähem vabandab. Pilt ja nimi on läbi jooksnud, ja seda mäletatakse. Eriti pahavaraga laetud inimesed.
Samas, kui oleksid nimed ikka juures ka neil, kes abikaasale jälle kätega kallale läks, kes naabrimeest kolgib, purjuspäi sõidab või kelle hobi ja kirg on oma kaasa jälitamine. Kas maailm muutuks seeläbi paremaks ja puhtamaks, ei tea. Võib-olla, sest paljud kurikaelad lihtsalt vajuksidki siis maa alla.
Tunduvalt lihtsamaks muutuks siis aga erakondades ja teistes organisatsioonides oma liikmete tegudest ülevaate saamine. Nüüd teeb mõni meediakanal enne järjekordseid valimisi suurt tööd, et üles riputada kõik need, kes kandideerijatest või erakondlastest kriminaalseid tegusid teinud. Vastasel juhul oleks kogu eeltöö tehtud ja kõik teaksid juba eos, millega mõni avaliku elu tegelane ka väljaspool tööd kodus tegeleb.
Miks seda kõike ei soovita, võib ainult oletada. Aga puhtamaks ja klaarimaks lööks ehk elulise üldpildi küll, kui ka anonüümsed rusikakangelased saaksid nime ja pildi juurde.
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
