Praegu Põltsamaa kirikus asuv orel valmistati Viljandi linnakoguduse tellimusel 1900. aastal Saksamaal Oderi-äärses Frankfurdis tegutsenud (ja praegugi tegutsevas) orelifirmas W. Sauer ning selle esimeseks “koduks” oli Viljandi Jaani kirik. Kui see kirik 1952. aastal suleti ja kaubalaoks muudeti, asus tollane Põltsamaa koguduse õpetaja Herbert Kuurme tegutsema, et sealne orel Põltsamaale toodud saaks: siinne kogudus oli küll suutnud üles ehitada sõjatules maha põlenud kiriku, ent koos kirikuga hävinud oreli asemele oli suudetud muretseda vaid hädine aseaine ? kuue registriga pedaalita koduorel. 1953. aastal panigi orelimeister Eduard Kriisa Viljandist toodud oreli Põltsamaale üles. Nii sai väärtuslik pill hävimisest päästetud ja Põltsamaa kirik taas orelihelinat täis.
Kuna pärast Põltsamaa kirikusse ülespanekut polnud pill enam tõsisemat remonti näinud, hakkas organist Ülle Noormägi kohe, kui ta 1989. aastal Põltsamaa kogudusse tööle asus, rääkima oreli remondi vajadusest. Viisteist aastat kestnud selgitustöö kandis lõpuks vilja ning nüüd kõlab tõelise taassünni üle elanud orel jälle täies aus ja ilus.
“Nii, nagu filmimeest segab töötamast rikkis kaamera või raamatupidajat korrast ära arvuti, nii ahendab ka organisti musitseerimisvabadust ja eneseteostusvõimalust pill, mille kõik osad ei tööta. Meie orel on nüüd täielikult töökorras ning selle kõlapilt on muutunud palju ilusamaks ja ühtlasemaks. Olen Hardo Kriisa tööga väga rahul,” ütles Ülle Noormägi.
Tema sõnul kõlab Põltsamaa kiriku orelil eriti hästi Prantsuse muusika. XIX sajandi teise poole prantsuse helilooja Leon Boellmanni neljaosaline “Suite Gothique”, mille Ülle Noormägi laupäeval esitas, tõestas seda veenvalt.
Juubel tulemas
Enne, kui organist oreli hüüdma pani, taaspühitses selle Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit.
“Pühitsemine on millegi eraldamine Jumalale. Pühitsetava oreli helid peavad kõlama selleks, et meis, inimestes, leiaksid vastukaja Jumala arm ja tõde ning saaks eluõiguse kõik jumalik ja püha,” ütles peapiiskop.
Pärast orelimuusika nautimist oli remonti toetanutel võimalus oreli sissegi kaeda ning Hardo Kriisalt endalt kõige huvitava kohta selgitust saada. Kõiki, kes 448 400-kroonise remondisumma kokku saada aitasid, seekord paraku kohal ei olnud: Põltsamaa linna- ja vallavalitsuse, mõlema omavalitsuse volikogude ning ettevõtjate suur delegatsioon viibis parasjagu Soomes Kokemäel, kus värskendati viimasel ajal veidi soiku jäänud sõprussidemeid.
“Tuleval suvel, kui tähistame oreli valmimise 105. aastapäeva, tahame korraldada uue esitluse ning anda võimaluse oreliga seestpoolt tutvust teha ka neile toetajatele, keda täna siin polnud. Ühest küljest on meie orel ju väärtuslik ajaloo- ja kultuurimälestis ning teisalt on üldse huvitav näha, kuidas sellise suure ja keerulise pilli mehhanism töötab,” ütles Ülle Noormägi.
Oreli juubeli puhul korraldab kogudus tuleva aasta juunis ja juulis rea orelikontserte ning paneb üles oreli ajalugu tutvustava näituse.
Imepärased seosed
Möödunudlaupäevased üritused jätkusid aga Põltsamaa koguduse esmamainimise 770. aastapäevale pühendatud konverentsiga Põltsamaa kultuurikeskuses. Konverentsi ettekannetes käsitleti Põltsamaa kiriku kaitsepühaku Püha Nikolause isikut, palverännakuid keskaegsel Liivimaal ning XVII sajandi keskpaigast pärit käsikirja, milles heidetakse valgust sellele, kuidas Põltsamaa kiriku praegusse asukohta, linnuse suurtükitorni ja lõunavärava vahele, esimene pühakoda kerkis.
Eestimaa vanimaks koguduseks võib EELK Põltsamaa koguduse õpetaja Arho Tuhkru sõnul lugeda Tartu Maarja kogudust, ühed vanemad kogudused on aga ka Põltsamaa, Palamuse, Paistu ja Tarvastu kogudus, mida on esmakordselt mainitud Vatikani arhiivides säilinud 1234. aastast pärit dokumendis. Põltsamaa kogudust on seal nimetatud seoses sellele hingekarjase määramisega. Et 770 aastat ja arvatavasti rohkemgi tegutsenud kogudus tänaseni elujõulisena säilinud, selles on suuri teeneid praost emeeritus Herbert Kuurmel, kelle tööleasumisest Põltsamaale saab sel nädalal 65 aastat.
“Juba seda, kuidas Põltsamaa rahvas oma kiriku pärast sõda, kolhooside loomise ja küüditamise ajal varemetest üles ehitas, võib nimetada imeks. Kui lisada see, kuidas ülesehitatud kirik sai endale suletud Tartu Ülikooli kiriku sisustuse ja Viljandi Jaani kiriku oreli ning tuletada meelde, et esimene pühakoda püstitati meie kiriku praegusse asupaika just samal ajal, kui rajati Tartu Ülikool ning et Kriisade suguvõsa eri põlvkondade esindajad on ehitanud meie kirikusse esimese, sõjas hävinud oreli, pannud üles praeguse oreli ja nüüd sellesama pilli ka põhjalikult remontinud, siis saab huvitavaid ja meeliülendavaid seoseid rohkem, kui mõte ühekorraga haarata suudab,” ütles Arho Tuhkru.
RIINA MÄGI
