Ülemöödunud laupäeval peetud Suurel Paunvere Väljanäitusel oli seekord sisse seatud eraldi nn kalurite õu, kust võis osta suitsukala ja kalatooteid, maitsta sooje ja külmi kalaroogi ning harrastada Kasepääl peetavalt Kalevipoja Kala- ja Veefestivalilt tuttavat spordiala – käega suurest vannist angerja püüdmist.
Kalurite “invasioon” väljanäitusele sai teoks Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu eestvõttel ja Euroopa Kalandusfondi toetusel. Oma toodanguga olid väljas Peipsi ja Vooremaa väikejärvede kalurid. Külalisi oli Pärnumaaltki: laadalistele pakkus maitsvaid suupisteid kohvik “Liivi lahe räimerada romantilisel rannateel”.
“Pidevalt me ei tegutse ja statsionaarseid ruume meil pole. Me käimegi rahvast toitlustamas mitmesugustel üritustel,” ütles kohvikuleti taga askeldav Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht Esta Tamm.
Pika ja keerulise nimega kohvik ongi sündinud Liivi Lahe Kalanduskogu ja Pärnu Lahe Partnerluskogu koostöös. Viimase eestvedamisel on nimelt sündinud kaubamärk Romantiline Rannatee, mille kaudu reklaamitakse kümne Pärnumaa valla ajaloo-, kultuuri- ja loodusväärtusi. Liivi Lahe Kalanduskogu käib siis omalt poolt romantilisel rannateel toimuvatel üritustel mereäärseid maitseid pakkumas.
“Tegelikult pakutakse meie toodangut ka kõigis Romantilise Rannatee äärde jäävates söögikohtades,” ütles Esta Tamm.
Palamusele oli Pärnu rahvas kaasa võtnud näiteks suitsuräime ja -lesta, kilupirukaid, lõhe-quiche’i, õunakooki ja muud suupärast. Keelekasteks võis muu hulgas saada kodus tehtud kibuvitsalikööri. Üks pärnakate suupistetest, munavõiga kiluleib tunnistati väljanäituse kalatoidukonkursil ka parimaks külmaks toiduks.
“Selle võileiva teeb eriliseks see, et leib on ühe kalurinaise enda tehtud. Ka munavõi püüame tavaliselt teha kodustest kanamunadest. Aga kilu on küll poekilu,” ütles Esta Tamm.
Udu talu angerjasupp
Soojadest toitudest tunnistas žürii, millesse kuulusid riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul ja Aivar Kokk ning eksminister Villu Reiljan, parimaks Kuremaa järve äärse Udu talu angerjasupi, milles nimitegelast ehk angerjat oli nii palju, et sööja ei pidanud teist sugugi lusikaotsaga taga ajama nagu narr.
“Nojah, kui keegi juba angerjasupiga välja tuleb, siis on teistel keeruline vastu saada. Räimesupiga pole näiteks mõtet üritadagi,” arvas Villu Reiljan.
Soojadel kalapannkookidel näis alguses siiski angerjasupi vastu šansse olevat, ent lõpuks kaldus vaekauss siiski supi poole.
“Ega mul selle supi jaoks mingit kirjapandud retsepti olegi,” ütles supi autor, Udu talu peremees Mati Kärmas. “Angerjat on igatahes poole jagu supi mahust, aga peale selle panen veel porgandit, kartulit, sibulat, soola-pipart ja mitmesuguseid maitsetaimi, kusjuures tilli ja peterselli, mida muidu ikka iga supi sisse pannakse, ei kasuta ma üldse. Üks neist taimedest on eriti oluline ja annab põhimaitse, aga mul ei tule selle nimi praegu kohe kuidagi meelde.”
Siinkirjutaja ei saanudki õigupoolest aru, kas kala- ja puhketalu peremehe mälu tõesti laadapäeval alt vedas või ta lihtsalt ei tahtnud oma angerjasupi hea maitse saladust paljastada. Supil oli igatahes nii hea minek, et Mati Kärmas pidi vahepeal koju uue laari järele sõitma.
Kui Mati Kärmas paistis laadal silma kalasupi keetmise oskusega, siis Udu talu perenaine Terje Kärmas hiilgas jälle suurepärase suhtlemisoskusega. Kärmased olid pingutanud ka selle nimel, et stiilsed välja näha. Ning nagu jutust selgus, möödus väljanäituse päeval täpselt 22 aastat nende abiellumisest. Päris vahva viis pulma-aastapäeva veeta!
Vasknarva vähid
Kalameeste õuel tossas ka üks suitsuahi ja levitas imehead sooja suitsukala lõhna. Ahi oli kohale toodud Vasknarvast ja kui OÜ Peipus juhatuse liige Vadim Ivanov sellest kuldse tooni omandanud mahlaseid latikaid välja tõstis, kippusid kõrvalseisjatel suud vett jooksma hakkama.
“Meie firmas on kümmekond töötajat. Püüame põhiliselt koha. Müüme seda Eestis ning viime ka Soome ja Poolasse,” ütles Vadim Ivanov. “Viiks Venemaalegi, ent selleks tuleks täita mõned ebamõistlikud nõudmised. Tuleks näiteks soetada kallis sertifikaat, aga meie müügimahtude juures ei tasu see end ära. Räimepüüdjatel ehk tasub.”
Ivanovi sõnul kala Peipsis jätkub, ent kvoodid seavad selle püüdmisele kindlad piirid. Ja kontroll selle üle, et kõik kvootidest kinni peaksid, on kõva.
“Oktoobri alguseks saame ilmselt oma koguse täis püütud ja siis istuvad kalurid uue aastani tööta,” nentis Vadim Ivanov.
OÜ Peipus letti kaunistasid peale värske suitsukala ka tulipunased keedetud vähid. Need olid püütud firma enda vähitiikidest, mis laiuvad viiel hektaril ning mis on rajatud PRIA kaudu saadud toetustega. Esimesed vähid ostis Vadim Ivanov kümmekond aastat tagasi Jõgevamaa kala- ja vähikasvataja Aarne Liivi käest.
“90 protsenti meie vähitoodangust läheb Soome,” ütles Vadim Ivanov. “Kui siin küsime ühe vähi eest kolm eurot ja ostjaid ikka napib, siis Soomes müüakse meie vähke seitse eurot tükk ja kaup läheb hästi. Meil siin pole õiget vähisöömiskultuuri, Soomes peetakse aga lausa vähifestivale.”
Kui vannist angerjate püüdmise võistluse ajaks kogunes Palamuse kaupluse taha sisse seatud kalurite õuele päris suur hulk rahvast, siis muul ajal oli inimesi seal vähem, kui kaluritele meeldinuks.
“See koht siin ei ole vist kõige käidavam,” tõdes Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu juhatuse esimees Urmas Pirk. “Aga teatud määral oleme me siiski oma elu siin käima saanud, seda suuresti tänu päevajuht Andri Platole, kes kogu aeg rahvale platsil toimuvat tutvustab. Meie platsil on esindatud ühtekokku 11 kalandusfirmat, ent kalamehi leiab ka laadaplatsi teistest punktidest.“
Ka Palamuse vallavanem Urmas Astel tunnistas, et kalandusrahvale välja pakutud koht polnud kõige õnnestunumalt valitud.
“Püüame neile tuleva-aastaseks väljanäituseks parema paiga leida,” lubas Urmas Astel. “Tuleva-aastase projekti ettevalmistamine juba käib, nii et “kalakallak” ei jää väljanäitusel ühekordseks katseks.”
RIINA MÄGI
