“Sportlik vaim on see, mis elu edasi viib,” ütles teenekas Laiuse spordimees Paul Uiboleht. Sellest on ta lähtunud läbi oma pika ja toimeka elu, erinevatel töökohtadel toimetades. Näinud vaeva ja kandnud vastutust, kuid kõige selle juures jäänud kindlaks positiivsele ellusuhtumisele.
Viimased 36 aastat Laiusel elanud Paul on aastakümneid olnud spordi keskel. Teinud ise, korraldanud võistlusi ning toonud spordirajale uusi tegijaid. Tema enda spordikirg süttis kodukülas Petserimaal. Võimalik, et üheks eelduseks selle kujunemisel oli igapäevane koolitee.
Palusalu ja Kotka innustusel
“Kodunt oli Obinitsa kooli üle kolme kilomeetri. Iga päev jala kooli ja tagasi, talvel suuskadel. Olin kolmanda klassi poiss, kui õpetaja pani mind suusatama koos viimase klassi poistega. Mäletan, et sõitsin tõrvatud suuskadega, sest mis muud määret siis saada oli. Tõrva keetsin aga suvel karjas olles,” kirjeldas Paul oma sporditee algusaegu.
Paul kuulus sellesse põlvkonda, kelle sportimishuvi aitasid kergitada maadlejate Kristjan Palusalu ja Johannes Kotka sangariteod. Pärast sõda käisid Palusalu ja Kotkas mööda laastatud ja hirmutatud maad ning püüdsid oma esinemistega külaplatsidel inimestes eneseusku taastada. Paul oli siis teismeline koolipoiss, kui ta kahte Eesti spordiajaloo suurkuju kodukülas oma silmaga näha võis. See andis usku ja lootust paljudele.
Samamoodi nagu Võrumaa radadel, näitasid end võistlustel ja treeningutel Eesti parimad suusatajad, kelle järgi siis kohalikud noored said sihti seada. Suusatamine oli neil aegadel Võrumaal üks paraadalasid.
“Vastseliina rajoonist, kus me elasime, tulid mitmed maanoorte üleliidulised meistrid. Aga mina tegin mitmeid alasid. Lisaks suusatamisele olin edukas kergejõustikus ja võrkpallis, viimasel alal tulin hiljem Sõmerpalu meeskonnaga isegi maaspordiühingu meistriks.”
Pauli poeg Urmas, kes veerandsada Tartu maratoni läbi sõitnud ja edukamatel kordadel teise saja algusse jõudnud, meenutas, et Võrumaal ei jäänud siis suusatamisest keegi kõrvale. “Võrulastel oli valida suusatamise ja võrkpalli vahel. Maapoisid jäid üldiselt suusatamise, linnapoisid võrkpalli juurde.”
Aksel Raja kutsel Laiusele
Pärast Obinitsa kooli ja Tartu tööstuskooli lõpetamist sai Pauli esimeseks töökohaks Järvakandi. Sportlik keskkond pakkus uusi võimalusi. Nii hakkas ta edukalt kaasa võistlema tõstepõrandal, mängis kohaliku Kalevi teises meeskonnas jalgpalli ja jäähokit. Aga Järvakandi esindusmeeskonnad olid siis Eestiski arvestatavad tegijad.
“Spordiga sain tegeleda igal pool ja iga töö kõrvalt. Eks suusatamine oli kõige sobivam ala seetõttu, et see pakkus tegevust talvel, mil töölt rohkem vaba aega jäi. Õpetajast abikaasa Aino ütles ikka, et mul lähevad kõik nädalalõpud spordile,” rääkis Paul.
Pärast sõjaväeteenistust läks ta tagasi Võru maadele. Töötas mitmetes majandites, oli osakonnajuhataja ja tervelt kaheksa aastat kolhoosi Oktoober aseesimees. Kuni sai EPAs toimunud täienduskursustel toakaaslaseks Aksel Raja, Laiuse kolhoosi toonase esimehe.
“Aksel hakkas mulle kohe rääkima, et tulgu ma Laiusele ära. Ega ma kohe vedu võtnud, olin pärast majandite ühinemist veel mõnda aega Rõuge sovhoosis osakonnajuhataja, kuid Raja ei jätnud mind rahule. Helistas ja kutsus vaatama. Ja et Võrus keskkooli lõpetanud poeg Urmas läks siis Tallinna õppima, tekkis ka endal soov Võrumaalt sisemaale liikuda. Nii me 1978. aastal Laiusele elama asusime.”
Paul ütles, et Rajaga oli tal hea klapp. “Mulle ta sobis: konkreetne, töökas, pidas sõna. Tema kõrval oli lust töötada.”
Töö kõrvalt jõudis ta vedada kohalikku male- ja kabeelu, tegi ise jätkuvalt sporti. “Tartu maratoni olen läbinud 19 korda, neist viimati eelmisel, 2013. aastal. Pärast seda olen kaks operatsiooni läbi teinud ja nüüd peab vist suusatamisega tagasi hoidma,” arutles Paul.
Kui vanem poeg Urmas tegi suusatamises tegusid juba koolinoorena, siis noorem poeg Toomas on viimastel aastatel hakanud usinaks rahvasportlaseks. Urmase, kellest nüüd on saanud Eesti jalgpallikoondise suur fänn, poeg Mihkel töötab aga usinalt Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juhina.
Vedas Eesti tippklubi
Väga paljud teavad Paul Uibolehte ka kui Laiuse koroona eestvedajat ja hinge. 1992. aastal pani just Paul aluse Laiuse koroonaklubile, millest kujunes järgnenud kümnendiks sel alal Eesti üks edukamaid.
Nagu Paul meenutas, sündis klubi justkui iseenesest. “Paljud meie mängijad kuulusid Põltsamaal tegutsenud Ku-Ko klubisse. Seal võistlemas käimine muutus aga ühel hetkel mõttetuks ja nii otsustasime luua oma klubi. Seda enam, et Laiusel olid koroonamängu traditsioonid alguse saanud juba 1980ndatel, mil korraldati aktiivselt võistlusi.”
Uiboleht, kes oli tuntud kui fanaatiline spordiorganisaator, hakkas kogu hingest vedama ka uut klubi. “Kui midagi teha, siis ikka südamega,” ütles Paul. “Seadsin eesmärgiks, et Laiuse peab tulema võistkondlikult Eesti meistriks. Seda me kahjuks siiski ei suutnud, kuigi mitmeid kordi olime teised ja kolmandad. Ikka jäi midagi natuke võidust puudu. Vahel mõjutasid seda ebasportlike võtetega ka konkurendid.”
Samas võib tema juhitud klubi tegevust hinnata vägagi edukaks. Laiusele toodi viis Eesti meistritiitlit. Kahvatumaid medaleid võideti igal aastal. Ei olnudki vabariigis võistlusi, kus Laiuse klubi liikmed oleksid medalikolmikust välja jäänud. Näiteks 2000. aasta meistrivõistlustel saavutasid mehed koguni kaksikvõidu. 122 mehe konkurentsis oli võitja Erki Lepik ja teine Meelis Sarapuu. Naistest tuli Birgit Kägu kolmandaks. Kümne aasta jooksul, mis Laiuse klubi aktiivselt Pauli juhtimisel tegutses, püsis Laiuse kindlalt vabariigi tipus. Klubis oli parimatel päevadel 30 aktiivset mängijat, kes osalesid üleriigilistel võistlustel.
Sellisel väikesel kohal nagu Laiuse ei olnud lihtne suuremate keskustega konkureerida. Ikka püüdsid suuremad väikesele “ära teha”. Aga Laiuse seisis ka üksi tugevalt vastu Eesti tugevamale koroonamaakonnale Harjumaale.
“Usun, et meie klubi edu alused olid paljuski kord ja distsipliin, kuigi paljudele see ei meeldinud. Eks see klubi vedamine oli üsna tänamatu töö. Õnneks oli mul häid toetajaid eesotsas toonase Jõgeva vallavanema Toivo Ilvesega. Samuti aitas alati kohalik majand ja selle energiline juht Tiit Maripuu.”
2002. aastal otsustas Uiboleht klubi esimehe ameti maha panna. “Lihtsalt enam ei jõudnud. Õnneks pandi mulle kõrvalt aru pähe ja andsin juhtimise noorematele üle,” ütles jätkuvalt sportlikult reipa olemisega Paul Uiboleht.
Paul Uibolehe elukäik
*Sündis 28. novembril 1934 Petserimaal Küllatova külas
*Alates 1978. aastast elab Laiusel
*Vedas aastatel 1992-2002 Laiuse koroonaklubi
*Paljude spordivõistluste korraldaja
*Sõitnud läbi 19 Tartu maratoni
TIIT LÄÄNE
