Järgnevas loos on tegemist kahe Tartu ülikooli professori ja Eesti teaduste akadeemia liikmega. Noorem neist meenutab oma õpetajat ja vanemat kolleegi.
Meenutatav Paul Ariste (1905–1990) oli sündinud Rääbisel Torma kihelkonnas, teda meenutanud Juhan Peegel (1919–2007) pärines aga hoopis Eesti teisest otsast – Pöide kihelkonnast Saaremaalt. Kuni 1927. aastani kandis Ariste saksapärast perekonnanime Berg. Avastanud Saaremaa läänerannikul Sõrve maakaela kohal vastu Läänemerd lahe ilusa eestipärase nimega Ariste, otsustas Paul Berg selle võtta endale perekonnanimeks. Et Ariste nimi jääks ainult tema perekonnale, oli ta enda jutu järgi maksnud pärast nime võtmist 10 krooni.
Torma vallas on tähistatud nii Paul Ariste 95. kui ka 100. sünniaastapäeva. Viimasel tähtpäeval püstitati tema sünnikohta ka mälestuskivi. Mõlemal puhul korraldas näituse kohalik kodu-uurija ja vanavarakoguja, 1943. aastal sündinud Toivo Õunapuu. Ariste 95. sünniaastapäeva puhuks pöördus Õunapuu Juhan Peegli poole mälestuskillu saamiseks. Peegel panigi kiiresti kirja teksti peakirjaga “Tema elutöö ei aegu”.
Juhan Peegel meenutab Paul Aristet
Kui oled olnud väga lähedal millelegi-kellelegi väga suurele, siis on vist enamasti küll nii, et ei oska seda suurust kohe õigesti näha ega hinnata. Nõnda on see mitmete suurte ajaloosündmuste, kuid ka inimestega. Nende õigeks hindamiseks on ilmselt vaja ajalist vahemaad, tagasivaadet, sest üldjoontes näitab just aeg ise, mis või kes on temast üle olnud.
Väikese eesti rahva hulgast võib sajandi jooksul esile tõusta vaid mõni üksik seesugune andekas lingvist kui seda oli akadeemik professor Paul Ariste. Ta oli mitte ainult erakordse sünnipärase andekusega polüglott, vaid ka suure uurijahuvi, haardeulatuse ning üldistusvõimega teadlane.
Teda meenutades tuleb taas kõrgelt hinnata tema uurimusi eesti keele sõnavara ajaloo, keelekontaktide ja foneetika alal, samuti muidugi arvukaid käsitlusi sugulaskeeltest – aegumatu on tema tohutu elutöö näiteks hääbunud vadja keele ja rahvakultuuri igavikustamisel.
Kui me praegu õigustatult hindame punaokupatsiooni aegseid rahvusliku vabadusaate kandjaid, keda on represseeritud, siis ehk tuleks rohkem avalikult hinnata ka neid, kes päris igapäevaselt ja enesestmõistetavalt tegid tööd rahvusliku iseolemise eest. Nii palju ja sel moel, kui see võimalik oli (ja muidugi rohkemgi veel). Ariste kuulub meie intelligentsi hulgast õigupoolest mõlemasse esindusgruppi.
Toetas õpingute alustamist
Siinkohal pole mõtet hakata üksikasjalikumalt arutama tema suurt elutööd, mille rahvusvahelist tähtsust rõhutavad kõrged piiritagused tunnustused. Piirdugem vaid mõne marginaalse meenutusega, mis on enamasti üsna konkreetselt seotud ka kirjapanijaga.
Mäletan, kuidas õppejõud ja vanemad üliõpilased rõõmustasid, kui Ariste pärast vangisolekut (1945–1946) taas ülikooli tagasi tuli. Alatu pealekaebus ei olnud seekord täkkesse läinud – lausa ime tollal.
Ja kohe oli just tema see, kes toetas minu õpingute alustamist Tartu ülikoolis.
Olin sooritanud just mitte kerged sisseastumiseksamid 1939. aastal. Olin saanud isegi matrikli, kuid kaitseväeteenistus ning järgnev sõda viis mind aastateks eemale. Aga sügisel 1946 sain pärast vastava avalduse esitamist endalegi üllatuseks võimaluse jätkata õpinguid (kuigi ma polnud neid ju alustanudki), kuid jäin Tartusse tulekuga paar nädalat hiljaks ning olin esmakursuslaste nimekirjast juba kustutatud. Aarne Vinkel, minu koolivend Saaremaa ühisgümnaasiumi päevilt, kes oli äsja aspirantuuri võetud, viis mind professor Ariste poole. Vinkel oli enne sõda olnud Ariste käealune foneetikalaboratooriumis ning oli kindel, et professor mind aitab. Nõnda see oligi. Läksime koos dekanaati ning Ariste eestkostel saingi eesti filoloogia osakonnas õpinguid alustada.
Välja polnud mõtet kutsuda
Tulin ülikooli õigupoolest kavatsusega valida kitsamaks erialaks eesti kirjandus. Ometi valisin keele ning siingi on suur mõju olnud professor Aristel, kes luges meile kõigile üldkeeleteadust ning erikursusi, näiteks vadja keelt jm. Tema nõuanded minu eesti keele ajaloo alase kandidaadiväitekirja koostamisel olid mulle suureks abiks.
Kui hiljem kerkis päevakorda doktoriväitekirja kirjutamine eesti ajakirjanduse ajaloost, tahtsin teema valiku üle Aristega nõu pidada, kuigi tegu oli hoopis teise valdkonnaga.
Soovisin temaga nelja silma all rääkida ning palusin teda korraks välja oma töökabinetist, kus oli koos mitu kolleegi.
Ta väljus, kuid ukse taga tuli meie vahele kolmandaks mineviku sünge vari.
Professor ütles: “Ära mind kunagi enam niimoodi välja kutsu… Tead, mul käib see kuidagi alateadlikult kehast läbi… Vangis olles kutsuti ju ülekuulamisteks välja ja… siis… tead isegi…”
Imetlusväärne, võrreldamatu on see töö, mida professor Ariste on teinud lähemate ja kaugemate sugulaskeelte uurimisel. Ühest teatmeteosest võime lugeda, et “… tema suunamisel on ette valmistatud spetsialiste enamiku soome-ugri keelte uurimiseks /—/; ta on juhendanud 83 kandidaadiväitekirja ja oponeerinud rohkem kui 160 dissertatsiooni kaitsmisel” (Eesti kirjarahva leksikon, Tallinn 1995). Need noored spetsialistid olid pärit endise N Liidu soome-ugri rahvaste ja loomulikult ka Ariste oma soome-ugri keelte eriala üliõpilaste hulgast.
Elava inimese elav sõna on hoopis midagi muud
Praegusel ajal pole mingi ime, et üliõpilane võib palju-palju vajalikke teadmisi, terveid ainekursusi saada arvuti vahendusel. Muidugi pole ka raamat kuhugi kadunud ning üliõpilasel tuleb üht-teist ka pastakaga paberile panna.
Lugesin hiljuti ühe üliõpilase arvamust õppetöö parema korraldamise kohta. Kuid seal polnud üldsegi juttu õppejõu loengutest. Muidugi on väga hea, kui on olemas trükitud konspekt, kuid klassikaline loeng ei tohiks ikkagi kaduda.
Muidugi on niihästi masin kui ka raamat omal moel kõnekad, kuid hoopis midagi muud on ikkagi e l a v a inimese e l a v s õ n a. Esitatav saab siin hoopis teiseks: isikupärane stiil, oma vaatenurk, värvikad detailid, uudsed seosed jne. Kõik see lähendab kuulaja märkamatult esitatavale ja loomulikult ka lektorile. Peamiselt loengutel-seminaridel tekivad meeldejäävad legendid (ja anekdoodid) professoritest, jäävad edasi elama nende ütlemised – aforismid, võrdlused, hinnangud. Loeng võib oluliselt aidata, et mõistvast auditooriumist ja heast lektorist saab ühine akadeemiline pere.
Agar välitöödel käija
Akadeemik Ariste oli otsekui loodud suhtlema: ta kontakteerus ka loengutel sundimatult, pakkus oma ainet teesklematu huvitatusega, täpselt ning süsteemikalt, meeldejäävate detailidega. Ta ei tapnud üliõpilasi kunagi kuivade faktide loetelu hingetu koormaga. Kontakt oma õpilastega jätkus tal loomulikult ka väljaspool auditooriumi – kohvikuvestluses, kuid sageli ka kodustel kohtumistel. Koos oma N Liidust pärit aspirantidega tegi ta Tähtvere pargis hommikust virgutusjooksu. Oma eriala vilistlaste käekäik huvitas teda alati. Ülikooli keelemeestest oli Ariste küll agaraim välitööl käija. Tema keele- ja rahvaluulematkad ulatuvad Hiiust Setumaani ja kõikide läänemeresoome hõimude manu, kõige püsivamalt muidugi vadjalaste juurde. Siingi oli ta võrratu suhtleja.
Hiljuti Kalevi-nime etümoloogiast artiklit kirjutades tuli mul muidugi meenutada, et Ariste on andnud usutavaima seletuse selle nime algupärale. Ning samas tuli viidata ühele tema 1929. aasta rahvaluule kogumismatka päeviku sissekandele. Nimelt oli üks Peipsi veeres asuva Varnja küla vanamemm jutustanud, et Kalevipoeg olnud tema isa parimaid sõpru….
Kui jutt juba nagu koomilisema kandi peale kaldus, siis olgu mainitud, et suurel teadlasel oli hea huumorisoon.
Ta oli teatavasti suurepärane mustlaskeele tundja. Fennougristika kongressi ajal 1965. aastal Helsingis oli ta tänaval juhuslikult vastu tulnud kohalikke mustlasi vapustanud oma sulaselges keeles heasoovliku kõnetlusega.
Ainult parimad mälestused
Ta jutustas, et kunagi ühel sõjajärgsel aastal oli üks tuttav kaupluse juhataja talle kaevanud, et mustlased poes teda väga tülitavat, mõned olevat isegi üht-teist näpanud. Ariste ise ei rääkinud mustlastest kunagi pahasti ja need pidasid omakorda temast väga lugu. Ta olevat siis kaupmehele õpetanud ühe mustlaskeelse lause, mille see pidi valjusti ütlema, kui tahtis, et mustlased poest lahkuksid. Kaupmees nii toimiski. Tulemus olnud lausa jahmatav: mustlased olevat lausa paanikas välja tormanud ning poodi polnud sestpeale neist keegi enam söandanud tulla. See lause olnud üks süngemaid mustlaskeelseid manamisi…
Kas ta kunagi ka vihastas?
Vihastas küll, kui keegi oli teinud mingi lolli faktivea, kui oli tegu tobeda või labase käitumisega. Karsklasena vihkas ta purjus inimesi.
Mul on Aristest ainult parimad mälestused. Ta oli üks neid, kes kandis tõelist akadeemilist Tartu vaimu, mis aitas üle elada raskeid sovetiseerimisaastaid, säilitada rahvuslikku ülikooli ja üldse usku oma rahva tulevikku. Aegumatuks teeneks on tema suur töö fennougristide uue põlvkonna kasvatamisel meie teadusele ja hõimurahvastele. Kui räägime oma ülikooli rahvusvahelisest tunnustatud mainest, siis on see lahutamatult seotud Ariste nimega – nagu kogu meie rahvusteaduste ajalugugi.
i
OTT KURS
