Küll tundis Masing sõna ?päts?, mida kasutades kirjutas ta aastal 1821 mõistujutu ?Päts?. See on lugu karupoegadest. Tundub küll sedaviisi, et praegu kohtab mõmmikuid rohkem Urmas Nemvaltsi koomuskis ?Mürakarud? ajalehes ?Postimees? kui metsas küla vahel.
Tõsi ? on üks erand. Keegi päts, ?Eesti Entsüklopeedia? järgi inimese poolvend, on jõudnud Ruhnu saarele ja temast, kuigi ta pole enam Punase raamatu kavaler, räägitakse laiemalt kui Eesti Vabariigi presidendist. Siin on tegemist põhimõttelise veaga.
Kuuludes erakonda Isamaaliit, hakkab mulle vastu, kui minu erakonna ja erakonna Res Publica liitumisest räägivad/kirjutavad ennekõike teised ? need, keda ma oma parteikaaslastena ei tunne. Ma ei ole kunagi õpetanud ühtegi NLKP-last selles, kuidas käituda Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei sees. Minule, jah, soovitati sellesse parteisse astuda, selleks, et võtta ta üle. Enamik nendest soovitajatest ise sinna ei kuulunud, muist olid küüditatud juba 1941.
Põhimõtteliseks ei läinud selleteemaline jutt kordagi, pigem oli tegemist narrimisega. Kas peab aga ühe erakonna liiget narrima ka iseseisvas Eesti Vabariigis ja nimelt nõnda, et erakonnavälised sõnavõtjad tahavad olla targemad kui need, kes erakonda kuuluvad? Kaks erakonda on teinud maha, et me ühineme. Otsus ei meeldi mulle, kuid ma ei lähe ka laamendama. Tunnen väga lähedalt Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeest Urmas Reinsalu ja küllalt lähedalt endist peaministrit Juhan Partsi. Olen mõlemale kirjutanud, et nende erakond on profa?istlik. Niisugustega ühineda tähendab minu jaoks järeleandmist, kuid ma lepin sellega. Lepin seepärast, et mõlemal erakonnal on jäänud kodust tööd tegemata rohkem kui poole rehkenduse jagu.
Ei oska ma aga sallida seda, kui meie senist ja võimalikku uut erakonda tullakse väljastpoolt õpetama ballil õigesti käituma. See on kiibitseja ?tarkus?. Igaüks võib-olla ei tea ? Eesti poliitikud hoiavad erakondlikud teadmised sissepoole ega üldiselt avameelitse nendega. See tähendab, et näiteks Peeter Olesk (IL) võib rääkida Mait Klaasseniga (R) kõigest, kuid me ei saa rääkida oma erakonna siseasjust, sest me ei ole parteikaaslased. Jah ? tuleb ette erandeid, aga need ei ole kunagi magusad.
Käesoleval korral pole magus see, et teisi kandidaate Eesti Vabariigi presidendi kohale aastateks 2006-2011 küsitletakse juba järjest, kuid Arnold Rüütel ?passib?. See on kaaskodanike ebavõrdne kohtlemine ja mul on kahju nendest, kes on läinud mänguga kaasa. Kandidaadid Eesti Vabariigi presidendi ametikoha täitmiseks peavad olema võrdsed. Seda eeldust praegu rikutakse ja tulemus ei saa olla aus. Mis oleks aus?
Minu arvates on jabur, kui keegi Eesti Vabariigi kodanikest välistatakse kandideerimisel riigipeaks irratsionaalselt aluselt. Professoriks võib valida ka seda, kel pole kõrgemat haridust, kuid kes on tark. Presidendiks saab valida seda, kes on kodakondne ja ühtlasi vanem kui 40. Need alused on ratsionaalsed.
Irratsionaalseks pöördub asi siis, kui enam ei söandata öelda, kus siis Arnold Rüütel on eksinud ja kuhu tuleb tõmmata joon. Et mitte jääda poolele teele ? ma pean veaks seda, et Arnold Rüütel pole öelnud kohe, kas ta kandideerib või ei. Taktikaliselt võib siin vaielda, kuid salakavalust on taktikas rohkem kui ettenägelikkust. Ma pean veaks ka seda, et Arnold Rüütlist on lastud teha erakondlik riigipea, ehkki ta seda põhiseaduse mõttes olla ei tohi.
Kõige jaburam osa puudutab aga võimalikke valijaid. Täiesti väär on arvata, et meil pole väärilisi inimesi riigipea kohale. Eesti Vabariigiks on iga meie riigi kodanik. Sest kui rünnatakse teda, siis rünnatakse ka meie riiki. Võimalik valija ei tohi olla ses suhtes ükskõikne.
PEETER OLESK
