Augusti keskel Võtikveres toimunud traditsioonilisel raamatupeol sai sealse raamatuküla uueks patrooniks Justin Petrone — itaalia juurtega USAst pärit ajakirjanik, kes elab praegu koos kirjanikust ja kirjastajast abikaasa Epu ning tütarde Marta ja Annaga Viljandis. Oma esimeses ja lugejate hulgas väga populaarseks kujunenud raamatus „Minu Eesti” kirjeldab Justin tundliku sulega ja humoorikalt oma sisseelamist Eesti ühiskonda.
Kuidas Sa üldse Eestisse sattusid?
Tänu Epule, kellega ma sain kokku Helsingis Soome välisministeeriumi korraldatud väliskorrespondentide koolitusel. Raamat „Minu Eesti” räägibki meie tutvumisest, samuti sellest, kuidas ma 2003. aastal esimest korda Eestisse elama tulin. Vahepeal elasime koos Epu ja meie esimese tütre Martaga New Yorgis. 2007. aastal tulime aga taas Eestisse.
Miks?
Tulekul oli mitu põhjust. Esiteks see, et Eppu ei rahuldanud enam see päev otsa lapsega tegeleva koduperenaise elu, mida ta New Yorgis elas. Ta tahtis saada kirjanikuks ja ma tundsin, et temas on see potentsiaal olemas. Siin sai ta asuda oma unistust teoks tegema.
New Yorgis tegi meile muret ka see, et meie tütar ei tahtnud rääkida eesti keelt. Ta ei võtnud seda keelt tõsiselt, sest kõik teised meie ümber rääkisid inglise keelt. Ma ei tahtnud, et meie lapsed kaotaksid oma emakeele.
Ka ma ise nägin endal Eestis paremaid võimalusi tegutsemiseks kui Ameerikas. New Yorgi suuruses linnas oled teatud mõttes ikkagi nagu sipelgas suures masinavärgis, siin on võimalus asju kiiremini ja kergemini oma tahtmist mööda liigutada.
Kui eestlane läheb välismaale, siis tunneb ta tavaliselt vajadust või kohustust seal oma maad esindada. Kas Sina tunned siin samasugust kohustust?
Ameeriklastel ei ole erinevalt eestlastest ühtset identiteeti. Me oleme erineva rahvusliku ja kultuurilise taustaga ning kasvanud erinevates osariikides, kus olud võivad olla väga erinevad. Kui mina, New Yorgist pärit ameeriklane, kohtasin näiteks Tais ameeriklast, kes oli üles kasvanud Havail, siis ei tundnud me, et meil oleks olnud palju ühist.
Praegu tunnen ma end õigupoolest välismaalasena nii Eestis kui ka Ameerikas. Kui ma ütlen New Yorgis, et ma tulen Eestist, siis arvatakse tavaliselt, et see on mingi väike küla kusagil New Yorgi lähedal. Siin aga ei võimalda juba minu välimus mind „omaks”, st eestlaseks pidada. Äärmisel juhul peetakse mind ehk kohalikuks mustlaseks. Näiteks kui meil oli vaja autot osta, ei soovitatud minul üldse kaasa minna, sest kui ostjaks on välismaalane, kerkib hind kohe tüki maad kõrgemaks.
Oli Sinu kahel Eestisse tulekul, 2003. ja 2007. aasta omal ka mingi vahe?
2003. aastal oli Tallinnas minu meelest veel päris palju nõukogude aja hõngu. Nüüd, mil kesklinna on üksjagu arendatud, on seda jäänud palju vähemaks. Osalt on see tingitud ka sellest, et põlvkonnad hakkavad vahetuma: praegused kahekümneaastased ju nõukogudeaega enam ei mäletagi. Aga mõjutab, nagu ütlesin, ka linnapilt. Tallinn ongi tegelikult kontrastide linn: ühelt poolt keskaegne vanalinn, siis Pätsi aegsed massiivsed hallid majad, siis Stalini-aegse arhitektuuri vastupidavad näidised — need olid ju sakslastest sõjavangide poolt väga korralikult ehitatud! —, siis hruštšovkad. Ma ei teagi, miks ei räägita brežnevkadest, andropovkatest, tšernenkovkatest ja gorbatšovkadest: kas neil siis ei kujunenudki välja oma ehitusstiili?
Ka Tartu, kus samuti elanud olen, on võrreldes mu esimese Eesti-perioodiga väga palju muutunud. Siis oli Tartu kõrgeim maja alles Plasku, uue kaubamaja kohal oli suur auk ning Taskust ja Tigutornist ei osatud veel undki näha.
Eesti poed näevad praegu enam-vähem samasugused välja nagu Soome ja Rootsi omad, ning seal müüakse enam-vähem samu kaupu. Näiteks Soome tuttavad annavadki meile vahel nõu minna Rimisse ja osta mingit head toidukraami, mida nemad oma kodumaise Rimi-keti vahendusel juba proovinud on.
Tallinnas ja Tartus elamisest oli juttu. Kuidas nüüd hoopis Viljandisse sattusite?
Meil ei olnud mingit plaani Viljandisse kolida, aga see lihtsalt kujunes nii. Meie vanem tütar Marta läks sügisel kooli ning Tartus oleksin ma pidanud teda linna ühte otsa kooli ning Annat linna teise otsa lasteaeda sõidutama hakkama. Viljandis leidsime aga kena korteri, kust kool ja lasteaed — need asuvad ühes majas — jäävad vaid mõneminutilise jalgsikõnni kaugusele. Lisaks sellele saavad meie tütred nüüd Viljandi vanalinnas koos teiste samasuguste blondide ja sinisilmsete tüdrukutega ringi joosta ja mängida. Minu meelest näeb see just nii välja, nagu Astrid Lindgreni raamatute järgi tehtud filmides.
Kas siis Ameerikas loetakse ka Astrid Lindgreni raamatuid?
Jah, Lindgreni raamatud on kõik inglise keelde tõlgitud ja neid loevad ka ameerika lapsed.
Nii et Lindgreni-armastuse poolest oleme ühtmoodi, aga kindlasti on Eesti ja Ameerika ühiskond paljus erinevad. Oskad Sa mõne olulisema erinevuse välja tuua?
Ameerikas tunnevad inimesed mõnes mõttes rohkem vastutust. Näiteks peavad nad ise hoolitsema selle eest, et neil oleks tervisekindlustus. Siin inimesed, kes tööl käivad, selle pärast muretsema ei pea. Iseasi, et siin muretsetakse jälle töökoha leidmise või säilimise pärast. New Yorgis leidub üldjuhul tööd kõigile, kes seda teha tahavad.
Erinevused tulevad välja ka näiteks ajalehtede arvamuskülgi lugedes. Eestis ei öelda oma arvamust tavaliselt väga otse välja, eriti olulisemate asjades. Siin keskendutakse rohkem detailidele ja tuuakse välja erinevaid argumente, justkui kartes, et äkki ei paista kirjutaja muidu piisavalt tark välja. Ameerikas keegi sellepärast väga ei muretse.
Teatav vahe on ka suhtumises infotehnoloogiasse. Eestil tuli mõni aeg tagasi mitmed süsteemid tahes-tahtmata n-ö nullist üles ehitada ja siis kaasati sinna ka juba infotehnoloogia, ameeriklased on aga paljus traditsioonides kinni. Nii et ehkki Microsoft ja Apple on USA firmad, on sellel maal endiselt käibel pangatšekid, millele selle väljastaja kirjutab, et annab sellele ja sellele oma arvelt nii ja nii suure summa, ning saaja läheb ja vahetab selle pangas rahaks. Ka minu firma maksab mulle palka tšekkides, selle asemel, et raha interneti teel mulle üle kanda.
Mis firma see on ja mis tööd Sa teed?
Töötan firmas, mis annab välja biotehnoloogia valdkonna uudiseid kajastavat ajakirja. Et firmad, keda need uudised puudutavad, on kogu maailmas laiali — Saksamaal, Jaapanis, Hiinas, Lõuna-Aafrikas ja kus iganes, siis pole vahet, kus ma ise asun: niikuinii tuleks nendega telefonitsi suhelda. Tegelikult sobib see mu tööandjatele hästi, et ma siin olen, sest New Yorgis kohapeal olevad toimetajad ei viitsiks niikuinii Euroopas toimuvatele konverentsidele sõita, minul on aga siit sinna lihtne minna. Nii et pean kirjutama iga nädal neli-viis artiklit ja aeg-ajalt käima ka komandeeringutes. Mõnikord tulevad uudised mulle lausa koju kätte: möödunud aastal toimus näiteks üks oluline biotehnoloogia alane konverents Tallinnas. Selle peakorraldajaks oli Andres Metspalu, kes on mitte ainult andekas teadlane, vaid ka hea oma eriala populariseerija ja ärimaailmaga suhtleja.
Sa ise pole erialalt biotehnoloog, vaid ajakirjanik. Järelikult peab Sul olema biotehnoloogia vallas häid nõuandjaid.
Jah, muidugi on mul tuttavaid erialainimesi, kes mind probleemidega kurssi viivad ja kes mulle aegsasti kõrva sosistavad, et sellest ja sellest firmast on varsti tähtsaid uudiseid oodata.
Räägid nüüd küll välismaalase kohta väga hästi eesti keelt, aga see pole kogu aeg nii olnud. Kas Sul puuduliku eesti keele oskuse pärast kentsakaid situatsioone ka ette on tulnud?
On küll. Kõige markantsem oli juhtum, kui mul kindlustusfirmas üks küsitlusleht ära paluti täita. Seal oli nimelt küsimus, kas ma olen üritanud enesetappu, aga mina sain aru, et mult küsitakse, kas ma söön hapukapsaid. Pidin juba vastama, et jah, peaaegu iga nädal, aga õnneks taipasin enne, mida tegelikult teada taheti.
Kui mujal Eestis saan ma oma eesti keelega juba päris hästi hakkama, siis Setumaal, kus on meie suvekodu, olen endiselt hädas. Näiteks Obinitsa poes pidin enne päris palju vaeva nägema, enne kui soovitud karbi kätte sain. Samas on setu keele- ja kultuuriruumi sisseelamine ka väga huvitav.
Sinu raamatu kaanel on pealkirja „Minu Eesti. Kas lubate elada?” järel märge, et tegemist on raamatu esimese osaga. Millal ilmub teine osa?
Kirjutan seda praegu ja trükist peaks see ilmuma tuleva aasta veebruaris, Eesti Vabariigi aastapäeva paiku.
Kuidas suhtusid Imbi Paju ettepanekusse hakata Võtikvere raamatuküla patrooniks?
See ettepanek oli üllatav. Ma tean küll, et raamat „Minu Eesti” on lugejate hulgas päris populaarne, aga see on siiski alles minu esimene raamat. Võtikvere raamatuküla eelmised patroonid on olnud ikka palju teenekamad kirjanikud. Nii et ses mõttes oli Imbi valik päris huvitav.
Kas kavatsete oma perega päriseks Eestisse jääda?
Seda on võimatu öelda, sest nagu kogemused näitavad, ei kulge elu tavaliselt nii, nagu me planeerime. Mul polnud ju kümme aastat tagasi ülikoolis õppides veel mingit kavatsust Eestisse kolida. Ma oli lugenud ajalooraamatuid ja teadsin üldjoontes, mis siin juhtunud oli, aga see ei tekitanud minus sügavamat huvi Eesti vastu. Siis aga kohtusin Epuga ja osutusingi ühel heal päeval elavat Eestis. Samuti polnud meil enne tänavust suve mingit kavatsust Viljandisse kolida, aga seal me nüüd ometigi oleme. Nii et selle kohta, kas me jääme alatiseks Eestisse või kui kauaks me siia jääme, ei hakka ma parem mingeid oletusi pakkuma.
* * *
Homme, 17. septembril on Epp ja Justin Petrone Põltsamaa ja Jõgeva raamatuhuviliste ees. Põltsamaal tegutsevas Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus algab kohtumine nendega kell 17, Jõgeva Linnaraamatukogus kell 19.
Justin Petrone
Sündinud USAs New Yorgis novembris 1979.
Õppinud ajakirjandust Washington DCs USA-s, lisaks õppinud Euroopa poliitikat Kopenhaagenis Taanis.
Õppinud Tartu Ülikoolis Balti uuringute magistriõppes, kirjutab praegu lõputööd.
Oktoobris 2009 ilmus tema raamat „Minu Eesti”, mis osutus selle aasta üheks populaarsemaks raamatuks. Veebruaris 2011 ilmub loodetavasti „Minu Eesti 2“.
Abielus kirjanik Epp Petronega, peres kasvavad Marta (6) ja Anna (2).
Kirjastuse Petrone Print üks osanik.
i
RIINA MÄGI
