Olin 1941. a sõjasuvel tunnistajaks Saksa luurelennuki HS126 meeskonna hukkumisele. Mäletan, et oli ilus augusti alguse keskpäev. Mängisime just täditütre poja Andiga Palamuse valla Patjala küla Alt-Majori talu tagahoovis õhulahingut.
Lennukiteks olid meil suveks tallist välja toodud hobuste sõimed, pardakahuriteks parajad puutümakad. Järsku kuulsime idast lähenevat lennukimürinat. Lennuki lähemale jõudes hõikasin: “Laseme ta alla!” Tulistasime oma “kuulipildujatest” nagu jõudsime. Lennuk oli juba jõudnud meie kohale, tegi ootamatult järsu pöörde, hakkas kaotama kõrgust ning, jõudnud Keeri talu rabametsa kohale, sööstis püstloodis alla. Langemise kohast tõusis üle puulatvade tume pilv. Hüüdsin Andile: “Saksa lennuk kukkus alla!” Andi puhkes selle peale nutma, uskudes, et meie selle alla lasksimegi.
Mul polnud enam aega Andile midagi seletada ega teda lohutada. Ruttasime alla kukkunud lennukit vaatama. Lennuki langemise koha leidsime kiiresti. See oli umbes 50 meetri sügavusel Patjala-Palamuse maantee äärses tihedas rabamännikus. Pilt, mis meile avanes, oli masendav. Mitu suurt puud oli maha murdunud, nende asemele oli tekkinud väike lagendik. Kõikjal ümberringi oli laialipaisatud purunenud lennukitükke. Langemiskoha keskel mustendas paarimeetrine auk, mis hakkas täituma rabaveega. Peagi kogunes sündmuskohale paarkümmend uudistajat. Saabusid ka Saksa sõjaväe esindajad. Üritati lendurite säilmeid välja kaevata, kuid edutult: soovesi kogunes auku niisama kiiresti, kui seda pangedega välja ammutada jõuti.
Arutati, mis võis põhjustada lennuki ootamatu allakukkumise ja miks ei teinud lennuk hädamaandumist lähedal olevale kultuurheinamaale. Lendurid oleksid võinud end päästa ka langevarjude abil. “Ju vist tekkis neil roolirike,” jäi kõlama peamine seletus. Nüüd, aastakümneid hiljem, tundub mulle tõenäolisem teine versioon: lennuk tuli tagasi vaenuretkelt, mille käigus piloot oli tõsiselt vigastada saanud. Jõudnud meie kohale, kaotas lendur teadvuse, lennuk aga juhitavuse.
Ka järgneval talvel üritasid sakslased lendurite surnukehi välja kaevata. Toodi kohale pump ja abitööjõud. Tuli välja küll hulgaliselt lennukitükke, kuid lendureid leida ei õnnestunud. Seejärel õnnetuskoht tasandati ja korrastati. Langemiskohale kujundati sõdurikalme puust Saksa sõduriristidega, kuhu olid kirjutatud lendurite nimed, auastmed ning sünni- ja surmakuupäevad.
Nõukogude okupatsiooni aastatel hävitati kõik Saksa sõdurite hauaplatsid. Olen viimastel suvedel paaril korral püüdnud leida kohta või märke kunagisest lennuki allakukkumisest. Kahjuks tagajärjetult. Rohkem kui kuuekümne aasta jooksul on ka kunagine rabamets tundmatuseni muutuned. Endise tiheda männiku asemele on kasvanud soostunud segamets.
Nüüd, kui austatakse kõiki kunagistes sõdades langenuid ja Riigikogu on võtnud vastu ka sõjahaudade tähistamist ja hooldamist käsitleva seaduse, oleks loomulik, et nende kahe Saksa lenduri hukkumispaik saaks väärikalt tähistatud. Seda võiks teha lennuki allakukkumiskoha lähedale maantee äärde paigaldatud järgneva tekstiga tahvlikesega: “Siia, Keeri talu rabametsa kukkus 1941. aasta sõjasuvel Saksa luurelennuk. Hukkusid lendur ja pardaradist.”
Olen pöördunud mitmel korral Langenute Sõjakalmude Otsimise ja Hooldamise Ühingu esimehe Ville Drevingi poole palvega tähistada lendurite hukkumiskoht. Tavaliselt olen selle peale saanud vastuseks: “No mis siis ikka. Võtame kätte ja teeme ära.” Sellega on asi senini ka piirdunud. Võib olla peaks ka Jõgeva maavalitsus siinkohal oma initsiatiivi ja abi üles näitama?
Lõpuks üks väike ääremärkus: kes oli siis see väike täditütrepoeg Andi, kes surmkindlalt uskus, et just meie tulistasime selle Saksa lennuki alla? Selleks oli kirjanik Oskar Lutsu tädipoja poeg Andres Kimmel. Suureks sirgudes sai temast Tallinna Tehnikaülikooli mehhaanikateaduskonna masinaehituse erialal vägagi hinnatud õpejõud. Nüüd on ta aga kahjuks juba manalamees.
ARVI LIIVA
