Juba kolmandat aastat suures mastaabis toimuv rokisündmus muudab 1471 elanikuga Järvakandi alevi tõeliseks festivalipealinnaks. Kohalike elanike heast suhtumisest räägitakse legende. Keegi ei virise, vaid ollakse pigem elevil, et milliseid “karvaseid ja sulelisi? seekord näha saab. Kohalik kauplus ja vanakraamipood on ülipopid ja seal toimub tõeline seltsielu. Kahel laval toimuvate kontsertide kuulamise kõrval jätkus muudki tegevust. Näiteks oli ülipopulaarne hevikaraoke, kus sai kuulda ikka tõelisi talente ja seda sõna otseses mõttes. Kes pinges või väsinud, said massaa?ipingil tervist taastada, soovijad said lasta teha tätoveeringu või vaadata Kinobussi poliitikateemalist filmiprogrammi.
Pole joomapidu
Selliseid festivale peetakse tihti ohjeldamatuteks joomapidudeks, kuid tegelikult on kõik ikkagi igaühe enda teha. Võib tõesti juua end pildituks ja magada kaks päeva telgi kõrval, võib aga ka end lihtsalt mõnusalt tunda, nautida ilma, muusikat, seltskonda. Statistika näitas, et enam kui 13 tuhande külastajaga muusikaüritusel oli korrarikkumisi väga vähe. Selle festivali publik lihtsalt on veidi teistsugune kui kõikvõimalike suvetuuride ja -läbude oma. Isiklikult nägin ainsat vägivallapurset lava ees olevalt turvamehelt, kes kellelegi publiku hulgast rusikaga äsas. Mis oli minu meelest häbiväärne. Kuigi reedene viimane bänd, juba mitmendat korda Eestimaad külastav rootslaste Clawfinger ajas rahva, sealhulgas turvamehed, keda tabavalt kivinägudeks nimetati, pöördesse, palusid bändiliikmed, et kõik käituksid inimlikult.
Tuleb tunnistada, et kõiki esinenud bände polnud lihtsalt füüsiliselt võimalik jälgida, küll aga olid mul omad lemmikud, keda pidin kindlasti nägema. Üks neist oli Soome Poets Of The Fall. Pisut pelgasin ja olin eelarvamuslik Apoptygma Berzerki suhtes. Omades paari nende CDd, olin nende muusikaga tuttav ja õnneks oli kontserdil kuuldu niisama hea. Küsimus, kas synthpop?i/EBM?i/futurepop?i viljelev asi rabakale sobib, sai vastuse ? jah, sobib, sest omad fännid olid kohal. Millegipärast ei kuulnud aga Kim Wilde?i Cambodiat?
Tanel Padar ja The Sun, omas absoluutses headuses, ehe eestimaine ja parim. Ja siis The Datsuns Uus-Meremaalt. Rabarocki ajakirjas võrreldakse teda AC/DC ja Iggy Pop?iga. Siinkirjutajale tundmatu kuid esimestest lugudest väga kaasahaarav ja kujunes üheks lemmikutest. Jõud, virtuooslikkus, põlemine, kõik oli olemas, suurepärane energiabänd. Ka Dagös kaheldi, et kas sobib, aga sobis küll, rahvas laulis kaasa, mõnus ja kodune oli olla. Clawfinger, esimese päeva peaesineja, oli siiras, suhtles rahvaga ja oli ehk siinkirjutaja poolt nähtutest üldse parim suhtleja-bänd üldse.
Kuna Metsatölli kontsertidel on saanud päris tihti käia, siis eriti kuulata ma neid ei plaaninud. Aga läks vastupidiselt: Töll on ikka niiiiiii hea! Tegelikult oli kõik väga hea, kehvaks või mõttetuks ei saa kellegi esinemist nimetada. Üles astusid veel Peer Günt, Nick Oliveri And The Mondo Generator, Tharaphita ja lõpuks siinkirjutaja poolt ülioodatud Pain. Kuna kodutöö oli tehtud ja Kuna viimased kuud oli minu autos just Pain?i plaat mänginud, siis oli mul kodutöö tehtud ja bändi live-esinemine oli festivali absoluutne kõrgpunkt. Pärast seda oli pidu minu jaoks sisuliselt läbi.
Ajalootund noorteleKosmikud ja Electric Six jäid seekord lava juures kuulamata, telklasse üht-teist siiski kostis, aga retroprojekt Mr Lawrence oli küll kohustuslik. Esialgu veidi ebakindel, kuid edenedes väga heaks kujunenud kontsert jäi küll selle bändi ühekordseks reinkarnatsiooniks, kuid noortele oli ekskurss minevikku väga teretulnud. Muide, bändi CDd pidavat Mihkel Raua sõnul 69 krooni eest Selverist saada olema.
Palju oodati ka Sloveenia ansamblit Laibach: mõnigi huviline tuli ainuüksi nende pärast kohale. Esiti sloveeniakeelsed marsid, siis Eesti hümn ja siis avangardkunsti ja industriaalmuusikat juba veerandsada aastat teinud ansambel. Tõsisem ja mõtlemapanevam kui nii mõnigi rütmi- ja möllubänd, lisaks ka visuaalset kunsti pakkuv filmiosa. Võib-olla Rabarocki lõpetuseks pisut sünge ansambel, kuid samas ? miks mitte. Muide, Laibach?i on nimetatud ka täiskasvanute Rammsteiniks.
Ja siis oligi äkki kõik läbi. Muidugi võis jätkata möllamist Järvakandi kultuurimajas asuvas ööklubis, kuid paljud otsustasid siiski koju sõita. Rabarock oli lõppenud, elagu Rabarock ja kohtumiseni ?rabakal? kõigi pisut ?hullude? inimestega juba aastal 2008!
TIINA SÄÄLIK
