Jõulud ja aasta lõpp on meie kultuuriruumis kujunenud aastaringis selleks punktiks, kus vaatame toimunule tagasi. Jaanipäeval või kevadpühadel heidame pilgu tulevikku. Ju see on tingitud looduse rütmidest, millest me ei vabane, sest oleme ise looduse osa. Ka koroonaviirus on looduse osa.
Me sõltume valgusest meie ümber. Kui valgust on ja näikse juurde tulevat, on ka meie mõttemaailm optimistlikum ja julgem. Kui on pime ja öö, kardame rohkem, sest alateadlikult teame, et nähtavus on piiratum ning me täpselt ei tea, kes meid pimedusest rünnata võib.
Elu kulgeb hallide varjundite vahel
Loodus ise on loonud pimeduse ja valguse, hea ja kurja. Kuigi kuri ei pruugi olla lähemal vaatlusel üldse kuri ja ka headus võib olla petlik. Tegelik elu kulgeb ikka hallide varjundite vahel, kus otsused tuleb vastu võtta igalühel endal. Ela siis parasjagu Seto- või Virumaal, Hispaanias või Antarktikas.
Mööduv aasta on olnud hoolimise ja hoidmise aasta. Oleme saanud ellu uued kangelased. Sel aastal on terve ühiskond mõistnud, keda meil ennekõike elus püsimiseks ja edasi kulgemisel, arenemisel, kui soovite, vaja läheb. Nüüd kutsume neid eesliini töötajateks või siis eesliinil olijateks. Kuskil pimedusest ründab meid nähtamatu ja hoomamatu viirus, mille või kelle ohjeldamiseks on mobiliseeritud suured jõud, meeletu ressurss, mille mõõtmiseks meil napib isegi mõõtühikuid. Millega mõõta inimese elu hinda? Mis maksab lähedase kaotus? Kas seda on ikka võimalik eurodes mõõta?
Inimene vajab eluks soojust ja mitte ainult füüsikalises tähenduses, vaid soojust ka teineteise läheduse mõttes. Hingesoojust. Sel aastal saime aru, kes on meile kõige lähedasemad, kes meist tegelikult hoolivad. Paljud, mitte kõik küll, on õppinud viimaste kuude jooksul soojust jagama ka internetivahendite kaudu. On tekkinud juba täitsa omaette kultuur, kuidas teha nalja ja avaldada armastust kasvõi Skype’i või ZOOMi keskkonnas ning see kukub juba täitsa loomutruult välja.
Teiselt poolt on tekkinud ka kogu selle muutunud maailma vastu trots ja viha. Seda on väljendatud ka meil, kus inimestel on piirangutest tuleneva pinge tõttu kett maha jooksnud ja hakatakse ajama juttu, millel pole saba ega sarvi. Kahju on neist ka, sest kui neilt küsida loogikast lähtuvaid küsimusi, muutuvad nad vastates naeruväärseks, isegi kurvaks.
Uuest viirusest tingitud maailm on seadnud inimkonna olukorda, kus varem mitte kunagi pole oldud. On küll öeldud, et ajalugu kordub. Kuid samas on öeldud, et mitte ajalugu ei kordu, vaid ajaloolased kordavad üksteist. Jah, loomulikult on painavad taudid tabanud inimkonda varemgi. On olnud lokaalsemaid ja üleilmsemaidki ning kõiki puudutanud viirusepuhanguid. Kuid siin on üks oluline vahe – inimesed pole ealeski varem nii palju ringi reisinud, omavahel suhelnud. Oleme loonud kõik vahendid selleks, et võimalikult vähe kodus püsida. Puhkusereisid on saanud elu osaks nagu veel mitte kaua aega tagasi olid heinategu või kartulivõtt.
See kõik on lõppkokkuvõttes olnud hea ja tore. Eestiaegsed professorid, kes uurisid kaugete maade kultuure nii Polüneesias kui ka Egiptuses, polnud ise oma silmaga ühtegi elusat koralligi näinud või siis kujutanud ette, millised need püramiidid tegelikult välja näevad. Nad said ettekujutuse loetu põhjal. Ja loeti enamasti saksa keeles. Nüüd on teisiti. Jõukamate vanemate lapsed on kindlasti seda kõike ise näinud vähemalt põhikooli esimestes klassides kui mitte juba lasteaias.
Valmis vastuseid
ei ole
Uues situatsioonis pole valmis vastuseid ja pole olnud aastat, kus pole antud hakkama saamiseks segasemat informatsiooni. Ühiskonda on kriisi ajal väga raske juhtida ja nõuab neilt, kes kõige kõrgemate tüüride juures, äärmist paindlikkust ja kindalt otsustamist samal ajal. Kui on sõda, on lihtne, on käsuliinid, mida on sõjalises väljaõppes treenitud ja lihvitud viimse võimaluseni. Kui aga on n-ö tsiviilkriis, siis käsuahelad on seotud nii inimõiguste kui ka põhiseaduse ja õigustega tugevamalt.
Selles kriisis on tulnud juhtidel väga palju ümber otsustada ja sellega ei olda harjutud. Harjunud ei olda ise ja harjunud pole ka enamasti heaolus elav ühiskond ja seal tekib palju konflikte. Olgu või näiteks see kuid kestnud kemplus maskinõude üle. Aga sõnumid lähevad järjest selgemaks. Vähemalt loota võib ja näha on.
Tulen tagasi hoolimise juurde. Täna võime öelda, et hoolimine paistab välja poes käies. Võime öelda, et kes hoolib, selle nägu tervikuna ei näe. Hooliv inimene kannab maski. Mask püüab kinni meie enda piisad, mis võivad olla nakkuse levitajad. Ikka oli, on ja jääb neid, kes teistest tegelikult lugu ei pea, kes on endi arvates teistest paremad või õigemad, upsakad. Õnneks on neid vähe.
Jõulud tulevad vääramatu jõuga. Ka sel aastal saame üksteisega kokku. Võib-olla mitte nii kui tavaliselt. Oleme ja jagame jõulurõõmu rohkem nende vidinate kaudu, mille üle oleme rõõmsad ka varem. Olgu need siis telefond või arvutid. Koos oleme oma pesades, nendega, kellega jagame kõike – nii rõõmu kui kurbust, halba ja head. Kuusk on ikka toas ja küünal põleb. Mõtleme elust ja millestki suuremastki, sest nagu on öeldud, kaevikus ja pommirünnaku ajal ateiste pole.
Kaunist jõulurahu ja ilusat aasta lõppu! Hoidkem üksteist ning tehkem mõttes sügav kummardus neile, kes meie tervise eest hoolt kannavad ja haiglates ning kiirabis ennastsalgavalt tööd teevad. Nemad on meie aja kangelased. Toome tuppa jõulukroonid, jätame halva ukse taha.
INDREK SARAPUU
