Läksin vaatama, kui rohkelt on üles tulnud karulaugud, mille sibulad tõin mullu kohast, kust metssead olid need maa seest välja tuhninud. Seal karulaukude kõrval tamme all on mul asutatud üks prahihunnik. Omal ajal sai kõige alla sätitud vanad eterniitplaadid, sest neist lahtisaamine on üle mõistuse keerukas ja kulukas. Internetist lugesin, et ühe tonni eterniidi äraandmise eest tuleb maksta 800 eurot, lisaks ju veel transpordikulud. Mõtlesin, et teen ühe kunstliku pinnavormi, peale laon igasuguseid taimseid osi, mis võivad seal aegamööda laguneda ja kunagi mullaks muutuda…Ükskord saab sealt talvel väikese vastlasõidu teha! Ja suveti on seal igasugused taimed, mille jäänuseid sinna viinud, kasvama hakanud. Näiteks roosatas selle mäe otsas kukesaba, kurgirohi näitas kollaseid õisi.
Aga esialgu paistavad veel plaadinukadki välja, ja ohhoo – sealt lendas välja sinikaelpardi emalind ja võttis suuna lähedal asuva tiigi suunas. Mina aga sätin sammud selle õõnsuse suunas, kust lind startis. Part ei ole olnud laisk – lugesin ära – üheksa valget kanamuna suurust muna ootasid haudujat tagasi. Pesa oli nii asutatud, et eterniidid on selle kohal. Kui part pesal istub ja lörtsi sajab, siis pessa sademed ei satu. Mina aga tundsin ennast nii, nagu oleks see pesa väheke minu omagi – asub see ju minu moodustatud hunnikus. Ristisin end mõttes selle pesakonna patrooniks. Vana-Roomas oli patroon mõjukas inimene, kes võttis vaesed inimesed oma kaitse alla.
Kui rebane peaks õue sattuma, võib-olla veel öisel ajal, siis pole minust kasu midagi. Neid nõtkesabalisi olen kaugemal kohanud, mitte just väga hiljuti ja oma õues üldsegi mitte. Kunagi astusid meilt läbi kaks mäkra, seda küll. Need loomad hävitavad kõvasti metsakahjureid, ka linnupoegi, aga vaevalt pardipoegi, keda emapart ju omapäi ei jäta. Ja vette nende järele ta vaevalt läheb, rohkem tuhnija vennas.
Tuli meelde, et mullu suvel ujus meie tiigil üks väike pardipoeg, vahel teda ei näinud, eks oli kuskile rettu pugenud, siis jälle ilmus see linnupojast orb tiigile ringiratast ujumist harrastama. Pardipoeg ei olnud inetu, oli ilus, aga luike temast kindlasti ei saanud. Äkki on seesama pardike täiskasvanuks saanud ja tulnud kodupaika pesitsema? Mõni päev hiljem saabus meie õuele pardipaar, kas hilinenud pereplaanidega? Pole siin hilinemist midagi, sest massiline munemine on maikuus. Meie külas on pardi vaatevinklist nähtuna eluaseme hinnad vist tõusnud, kuum kant? Isalind lendas laudakatusele, emapart suitsuahju otsa – eks paika peab mitmest rakursist uurima? Inimesi jääb siin küll pigem vähemaks.
Sinikaelad saabuvad kevadel varakult, seepärast hüütavat neid ka märtspartideks. Pesakoha valib linnupaar üheskoos, kiidan pesal istuja pardi valiku heaks. Mujal on juhtunud, et pesa tehakse ka puuõõnsustesse. Emalind hakkab munema aprillis, minu part on igati graafikus, kui aprilli keskel haudub. Tartus olla juba tibudega parti nähtud. Pesalt lahkudes katab emaslind munad udusulgedega – meie pesas olid munad küll paljad, mõni vana tammeleht vedeles neil, mida ma ei julenud eemaldada. Part teab ise, mismoodi on õige. Kui need lehed segavad, eks saa ta need oma füüsilise arsenaliga eemaldada, noka või jalgadega? Aga isalind on küll isekas – hülgab emase ja lendab sulgima.
Tulevik, kui kõik hästi läheb, on nagu kiirralli: pojad hülgavad pesa 12-16 tundi pärast koorumist, siis oskavad juba liikuda maad mööda ja vees ujuda-sukelduda, kahekuuselt juba lendavad hästi. Sinikaelad ei ole veganid, söövad ka loomakesi. Loodusemees Rein Kuresoo on tabanud huvitava momendi – tal on foto, millel part kugistab konna, jalad vaid on veel nokast väljas. Konna neelamine võtnud aega veerand tundi, sest konn ei olnud tegelikult nõus sellega, mis temaga tehti. See juhtus talvisel ajal. Kuresoo põhjendas seda nii, et vabade veelaikude all on kogu muda läbi sõelutud, sügavamal mudas on konnad. Sai ei ole ei inimesele ega pardile õige söök, Kuresoo väidab, et tsöliaakia all kannatav part pidi hädaga hakkama sukelpardiks, et konni kätte saada. Tark part, teab, et ainult süsivesikute peal ei ole õige elu.
EHA NÕMM
