Näiteks lapitekk või õieti lapivaip ?Kolm äärmust? on inspireeritud idamaa filosoofiast ning kõneleb sellest, et inimese elu kulgeb hea ja halva vahel. Kui ta aga peale selle tipu, kuhu ta end teel arvab olevat, midagi muud näha ei suuda, jääb tal elu tegelikult elamata.
Lapitöösse on Marja suutnud jäädvustada isegi sellise kogu maailma vapustanud sündmuse nagu terrorirünnak Maailma Kaubanduskeskusele.
?Ristkülikukujuline kõrghoonet meenutav osa oli mul varem valmis,? ütles Marja. ?Hiljem lisasin sellele tagurpidi vikerkaart kujutava kaarja osa: pärast terrorirünnakut oli ju kogu maailm tagurpidi, st ei olnud enam see, mis ta oli enne.?
Nii sündiski lapitaies ?Rünnak 11. 09. 2001?. Sootuks päikeselisem töö ?Lilleke rohus? sai tehtud aga Viljandis Kondase kunstikeskuses toimunud lapimeistrite ühisnäituse jaoks. Paul Kondas oli teatavasti naivist ja temanimelisse keskusse olid oodatud just naivismihõngulised lapitööd.
?Ma ei oska naivismist just palju lugu pidada,? tunnistas Marja Matiisen. ?Selline eri värvi õielehtedega lilleke, nagu sel vaibal, oli maksimum, mis ma selles stiilis endast välja pigistada suutsin. Meenutan selle tööga pettumust, mida lapsena tundsin, kui mu esimene värvipliiatsitega joonistatud lill tunnustuse asemel kriitikat pälvis ? põhjusel, et õielehed olid eri värvi, aga mitte üht värvi, nagu lilledel tavaliselt.?
Teeotsad kätte
Nende töödega, mille Marja põltsamaalastele näha tõi, on ta ka ise rahul. Teisi ? enamasti algusaastate nurjunuvõitu katsetusi ? tavatseb ta näidata oma õpilastele esimesel tunnil. Selleks, et nood mõistaksid, et mitte kellelgi ei tule kõik kohe välja, ning saaksid julgustust edasi katsetamiseks.
Lapitööd õpetab Marja mitte tavalises üldhariduskoolis, vaid Tallinna Kultuurirahvaülikoolis.
?Viin seal läbi kolmekümnetunniseid lapitöö baaskursusi,? ütles Marja Matiisen. ?Selle ajaga jõuab kõik “teeotsad” kätte juhatada ning kel huvi, saab sealt ise edasi minna.?
Marja ise pole lapitööd kusagil õppinud. Ta läks noorelt mehele, tegi hiljem kultuuritööd, aga õmbles selle kõrvalt lastele ka riided selga. Ent siis koondus kogu tema huvi ühtäkki lapikäsitööle. 1992. aastast on see talle ka elatusallikaks.
?Ma mõtlesin, et kõik oskavad seda, mida mina oskan, aga siis tuli välja, et ei oskagi,? tunnistas Marja.
Nii ta siis õpetabki teistele seda, mida ta oskab, ning teeb lapitöid ka müügiks. Tõsi, kuna turismihooaeg piirdub meil nelja kuuga, siis on käsitöö turustamisprobleemid suured ning üha tõsisemaks lähevad. Müügikauba tootmisest puhkab Marja näitusetöid luues. Näitusi on tal olnud nii mitmel pool Eestis kui ka Soomes ja Rootsis.
“Marja lapitööd on isikupärased: tal on oma, kaugelt äratuntav stiil,” ütles Marja näituse avamisel Põltsamaal tegutseva Kiwwja lapiseltsi eestvedaja Eve Oro.
Sellepärast tahtiski Eve Kiwwja seltsi kümnenda sünnipäeva pidustuste ajaks just Marja näituse Põltsamaale tuua. Mõned Kiwwja naised isegi pahandanud Evega natuke, et ta niimoodi talitas, kartes, et samal ajal kiriklas väljas olev kohalike lapimeistrite näitus Marja oma varju jääb.
“See on küll mingi valehäbi!” kommenteeris Marja. “Põltsamaa naiste näitus on väga heal tasemel ja pealegi pakub lapitöö nii palju erinevaid võimalusi, et iga tegija saab mingil alal parim olla.”
Ainult lapirõivais
Ka Kiwwja lapiseltsi sünnipäeva puhul korraldatud lapirõivaste demonstratsioonil oli Marja Matiiseni kollektsioon üks suuremaid ? kohaliku lapimeistri Katre Arula kollektsiooni kõrval.
“Minu meelest Marja milleski muus ringi ei liigugi kui omatehtud lapirõivastes,” ütles moedemonstratsiooni kommenteerinud Eesti Lapitöö Seltsi esinaine Anni Kreem.
Viimane tuletas meelde ka üht koos Marjaga turul kasutatud rõivaste lettide juures käimist.
“Mäletan, kuidas Marja kilgates kaltsuhunnikusse sukeldus ja sealt pärast üliõnnelikuna väljus, pundar rõivaesemeid aardena rinnale surutud,” ütles Anni Kreem.
Arve oli vaid seitsekümmend krooni, aga kui ilusaid asju sealt tuli! Marjale on kaltsuhunnikust leitu ju vaid toorik, mida ta talle omaste võtetega täiendama asub. Tulemuseks on ülimalt isikupärane rõivaese, mille võib kasvõi presidendi vastuvõtule selga panna.
Marja kodust lapiateljeed võib nüüd nimetada juba avatud ateljeeks: seal käivad Marja enda sõbrad-tuttavad niisama mõnusalt kohvi joomas, aga mõnikord ka oma sünnipäevi pidamas. Aega veetma ja Marja lapijuttu kuulama võivad ateljeesse minna võhivõõradki. Ja kuulata Marjat tasub: ta on suisa omamoodi lapifilosoof. Oma koduleheküljel (www. marjamatiisen.com) on ta näiteks öelnud:
“Olen lapiusku. Usun, et lapitöösse õmmeldud kangad on pääsenud paradiisi.”
Põltsamaal saab Marja poolt paradiisi aidatud kangaid näha selle nädala lõpuni.
RIINA MÄGI
